Laupäeval liigamäng Jõgeval Tähe II vastu, kaotus 3:4, suur pettumus

3:4 (0:2/0:1/3:1), pealelöögid 27:24 (11:7/6:5/10:11). Pettunud nii kaotuse, kui ka, ja just eriti, enda mängu pärast. Väga halb näitaja, et 4 väravast 2 olid suuresti (1 vähem, teine rohkem) minu süü. 0:2 tuli juba 4. minutil... Esimene värav parilt meetrilt vasakust küljest 0 nurga alt mäsust kellegi külje põrkest puhtalt posti äärest sisse, sest olin juba jõudnud postist ära liikuda (vist reageerisin, et tuleb sööt värava ette). Ja siis otsa 0:2, teiselt poolt värava tagant löök/sööt esiposti suunas, rabasin pallist kuidagi mööda, pall kadus kuskile mu käe ja keha alla, oli sekundi jagu kadunud mu jaoks, midagi karjuti mulle, püüdsin ettevaatlikult midagi teha, järsku oli pall igastahes väravas... Oleks pidanud selili viskuma? III ja IV värav omavahel suht sarnased, keskelt keskmaalt mäsu tagant kõrgelt paremasse serva nii, et ma löögi hetke ei näinud, üks neist vabalöögi lahtimängimise järgne situatsioon. III perioodil tuli ka üks pomm latti. Ju vist loeti ka see tõrjeks, ning veel mõned kaitemängijate tõrjed, sest protokolli järgi tuli raamidesse 24 lööki, endale tundus, et vast 15 tuli ära. Kokkuvõttes sain tõrjeprotsendiks justkui rahuldava ja keskpärase 83,3%, aga ei ole rahul. Lisaks vastikule tundele, et see oli minu kaotus, sest pooled väravad minu vigadest, jäi kripeldama häälestusega kuidagi alt minek. Enne mängu väljapuhkamisega oli kõik ok. Vbl oli coca-cola liiast, sest õige teravuse asemel oli pea hoopis pisut 'paks'. Oli justkui õige rahulik keskendunud olek ja mängutahe, aga teravus polnud õige - ei pööranud tähelepanu sellele, et Never-Give-Up-attitude oli puudu, hakkasin seda forsseerima viimase kolmandiku keskel, ja see hakkas väga õigesti toimima ka, siis tegin ka mõned liigutused, mis mingigi hea tunde tekitasid, aga oli juba hilja. Tuli üks hea refleksitõrje, kui mängu lõppfaasis pääses vastane muga vastakuti ja lõi mönelt meetreilt peale, tõrjusin parema käega. Paar vastasega kokkupõrget, kui üritati värava taha läbi murda - ühe eest oleks võinud 2 min ka vist saada - konkreetselt panin käe ette, et tüüp kukuks must mööda jooksul. Mängu alguse poole olid kauglöökide tõrjumisega mingid raskused. Tundus nagu väljaku värvus raskendaks reageerimist. Tuleb ära tabada, et võitluslikkusest on puudu, ja seda tuleb siis juurde tekitada! 

Never, never, never, never give up
- Winston Churchill

Eks ta oli paljuski nii, et me ootasime suht kerget vastasest üle sõitmist. Nad olid 2 eelmist mängu kaotanud 1:13 ja 1:10, kusjuures viimane neist kaotus 'mõttetule' Tapale. Ja siis nägimegi kohapeal enda vastas põhilistelt väga noortest poistest koosnevat meeskonda. Krt, mingit sellist mõttealgetki ei tohi olla - just er väravavahil.

Vastane tegi kogu mängu jooksul mulle väga hästi maski, eriti kui alguse poole suuremaid tüüpe selleks kasutati - väga palju oli olukordi, kus ma midagi ei näinud,. Õnneks ei tulnud maski ajal isegi ühtegi pealelööki vist minuni. Palju tegelesin maski eemale tõukimisega, mis löögi hetkel võib väga ohtlikuks osutuda. Palju tõusin ka püsti. On meeles, et lõpupoole, kui see õige tunne kätte tuli, siis püsti tõustes oli kohe sees selline jalka väravavahi tõrjevalmisolek, nagu valmisolek varitseva kiskjana kohe reageerima, kas tõrjuma või standardasendisse laskuma. See oli huvitav tunne, vist just sellepärast, et olin sel ajal jalgadel püsti. See tunne tuleb meelde jätta! Trennis tuleks harjutada veel ka püsti tõrjumist ja selegeks saada, kas püsti mängimine maski ja vabalöögi olukordades on õige lahendus.

Viimased 1,5-2 minutit olin pingil (lõime ka ühe värava tagasi siis), korraks pidin ka platsile tagasi minema, ja siis jõudsin teha ühe kiire mõtlematu söödu oma kaitsjale (Erx), kellele tuli vastane kohe selga - Õnneks lahenes olukord ilma suuremate jamadeta, aga see, et mängupinge all kadus korraks mõtestatud mänguvõime, tuleb meelde jätta, asjaga tegeleda - ikka harjutada edasi: püüan-püsti&otsustan-söödan.

Eile trennis Auguri vastu 1:11, väravas rahuldav esitus

Kaotasime 2 vahetusmängijaga mänginud Augurile 1:11 (meil terve täisvahetus), veel poole h järel oli suht rahuldav 0:3. Mängupilt oli justkui ok, aga nemad realiseerisid oma võimalusi tavapärase kindlusega, meie omad enda üsna hea hulgaga hakkama ei saanud. Kaitse hoidis päris hästi kompaktselt väravaesist kontrolli all, aga päris paljudel juhtudel ei jõutud kaitsesse tagasi, siis tekkis probleeme.
Mul endal polnud just teravaim päev. 3 eelnevat ööd olid ~6h magamisega, mis selgelt pole piisav, et värske olla. Mängude eel tuleb korralikult välja puhata! Soojenduse ajal tundsin, kuidas nõksuvõrra jääb teravusest puudu, aga õnnestus end justkui automaadi peale programmile "Ei anna alla!" lülitada, ja siis tegin oma tööd üsna rahuldavalt. Värskem olek oleks võinud ehk paar väravat ära hoida, kui oleksin murdosa võrra kiirema reaktsiooni/liikumisega olnud (ristsöötude järgsetele väravatele jõudsin peaaegu, ja ntks üks keskmaa pomm lipsas käte vahelt läbi). Augur lõi II korda järjest suht palju kaugemalt peale. Asi võib-olla selles, et neil pole enam nii kerge, kui hooaja alguses, meie väravaall askeldada. Taas tuli 2-3 väravat ristsöödust suht kaugelt boordilähedalt (seda polnud juba mitu trenni õnnestunult er juhtunud). Samas panin mitmed korrad tähele, kuidas meie kaitse nullis korraliku peale võtmisega ära värava lähedale vabaks jooksnud vastasele tulnud kiired söödud. Meelde jäi 2 Sõbra situatsiooni: korra lõin tema eest ümber tema palli ära, kui ta oli mäsus mu ees kehaga minu ja palli vahel; teine er magus oli, kui jõudsin käe vastu lüüa ta tagant ümber värava sisse suskamise üritusele.

Eile trennis B vastu ProSura väravas, normaalne olek

Võitsin ProSura väravas tühja B väravat 2:1. Nullimäng läks ära minut enne lõppu mäsust paarilt meetrilt tulnud Erxi löögist. Tegin oma tööd suht hästi, aga midagi liiga erilist ei pidanud ka tegema. Meelde jäid 3-4 suht keskelt keskmaa positsioonilt tulnud pealelöögi tõrjet ja 3-4 reboundi järgse mäsu lahendamist. Ei tea, kas ma tunnen B mängu nii hästi, et nende rünnakud tunduvad kuidagi väga ette aimatavad. Samas, veel selle aasta alguses (siis eelm hooajal) tegi B mu vastu ProSura väravas 3 korda järjest 10+ väravat... ja samas on B mulle praegu viimased tund ja 25 min 1 värava visata suutnud... Päris lootusetu ka pole seis, sest möödunud nädalavahetusel tuli liigas favoriidiks olnud Jäneda vastu ilus ja kindel 8:3 võit - R väravas; mina platsi kõrval meie väravate peale õnnest röökimas.
Mingite ülesannetega ei tegelenud. Mängu esimesel poolel oli Bändidose rünnak kohati nii olematu, et pidin mõned korrad mõtlema, et ei tohi lasta tegevusetuse pärast tähelepanul hajuda. Aga probleeme sellega õnneks ei tekkinud, sest kuidagi hea hasart oli sees. 1 kord peale mäsu, kui sain palli kätte, olin vist nii hasardis, et lõin vihaselt kätte saadud palliga vastu maad - ei mäleta küll, et keegi mind otseselt närvi oleks ajanud, aga selline reakstsioon ehmatas natuke ennastki. Kaitsja ka pidi ütlema: rahu-rahu, kõik on korras.

Lisaks soovitusi, nõudeid, harjutada vaja, probleeme

(editiga lisatud 4. november 2009 sissekandele)

* Ehitada üles enesekindluse fortress ja kaljukindel vaimne suhtumine.
* Vv-mine on 80% vaimne tegevus.
* Vv ei peaks tegema esimesena (tõrje-) liigutust, aga peab olema esimesena valmis parimal tõrjepositsioonil, kust on halvim võimalus sisse saada.
* Tee mis iganes, et hoida pall väravast eemal. Ära lase neil segamatult peale lüüa, ükskõik kui väiksed on tõrjumise shanssid.
* "Kunagi ei anna alla!", harjutada nii sisse, et see muutub instinktiks.
* Et saada olekusse:
- emotsioonid kontrolli all, rahulik olek
- positiivne olek
- keskendunud olek, õigetele asjadele fokusseerimine
- lõdvestunud aga väga energiat täis olek
- enesekindlus
* Kui olekut ei ole, tegeleda aktiivselt selle tagasi saamisega
* Muscle memory - liigutuste kordamine nii palju, et keha hakkab neid teatud situatsioonides automaatselt tegema.
* Ehita kaitse üles alt-üles - er. meeleheite seivide puhul.
* Mida lähemal pallile oled, seda vähem on pallil ruumi väravasse minna
* Meeskond mängib palju kindlamalt, kui ta on oma vv-s kindel. Nagu paned tähele oma ebakindlust, tegele kohe probleemi kõrvaldamisega.
* Tagasi põrkuvad pallid:
- suhtu ka trennis igasse reboundi, nagu käiks mäng
- igal võimalusel saa pall enda valdusesse
- kui ei saa kätte, ürita lüüa nurka
* Peale värvat ära tegele palliga (väravast välja võtmine, ammugi mitte viha välja elamine), keskendu edasi mängimisele.
* Ära luba mitteproduktiivset jutuvada pähe.
* Kui meeskond kaotab, peab vv olema veelgi parem.
* Nüüd ja praegu! võim ja jõud on hetkes, mitte tulevikus v minevikus.

Eile õllekas, tavaline tööpäev

Sain Tühjalt pähe 12:16. Selline okei tunne oli - ei midagi erilist pos ega neg mõttes. Natuke häiris, et sain tühjalt pähe, aga no ise kiires 3vs3 mängus 16 sisse lasta pole ka liiga paha. Paar väravat läks sisse jalgade vahelt (põhiasendis), viimane pikalt väljas olnud jala alt - mingi üliväikeväike mõttetu jalatõste, aga sellest piisas. 12-st 3 väravat olid mu söödupunktid.
Aga er ebameeldiv on see, et täna öösel tekkisid esimesed haiguse märgid (eelmistel päevadel jäid juba Lauren ja Maris kodus haigeks - midagi gripi moodi), päeva peale näeb, kas läheb hullemks ja trenni ndl nässu...

Eile trennis Auguri vastu 2:15 - väikese vigastuspausi järel ootamatult roostes olek

Füüsiliselt olin nagu valmis, aga olek oli kuidagi selline, nagu poleks mitu kuud mänginud ja vaja jälle hakata sisse elama. Kuskil mängu keskpaigast hakkas tulema ka korralikke tõrjeid ja liikumisi väravas, aga ikka tuli ka imelike palle taha. Paus oli küll ainult ndl aega, aga see oli siiski haiglane nädal. Oluline on, et kõhu/külje/selja valu/pisted ei andnud ennadast trenni ajal kuidagigi märku.
Seis 2:15, kripeldama jäi, et palju oli puterdamis-väravaesisemäsu-omaväravavaid 4-5, ja tundus, et normaalses olekus, oleks pooled väravad võinud olla olematud - olid vägagi tõrjutavad. See kord oli rohkem kui tavaliselt kauglööke, ja neid läksid sisse ka... Lisaks harrastas Augur regulaarselt maski tegemist.
Muide ka see, et võtsin soojenduse ajal arvatavasti alla poole bullititest ära, näitab seda nö roostes olekut. Järgmises trennis tuleb teha kõik, et end jälle käima saada.

Väike soolikapõrutus vist õnnelikult möödas

Eelmise kolmapäeva hoop kõhtu/külge osutus mingi seedeelundi minitraumaks - terve nädala teise poole olin kõhuvaludega päris hädas. Esmaspäeval, kui olukord juba oluliselt parem oli, käisin perearstil. Andsin uriiniproovi olemaks kindel, et neerud terved. Sain just vastuse: korras. Täna taas trenni. Võiks ju hoida tagasi, aga me mõlemad R-ga viimased päevad tervise pärast out olnud ja järgmisel nädalavahetusel on mäng, seega peaks andma parima, et ükski väravavahtides mänguvormis oleks.

Tänane tähelepanu trennis:

WATCH THE BALL!!!!

EVERY BALL NEEDS TO BE WATCHED FROM BEFORE THE SHOT UNTIL AFTER THE SAVE HAS BEEN MADE. REGARDLESS OF WHAT ELSE IS HAPPENING, ALL FOCUS MUST BE ON THE BALL WHEN THE SHOOTER INDICATES HE IS ABOUT TO RELEASE THE SHOT. NOTHING ELSE MATTERS AT THAT POINT.
Tuli selline idee peale artiklit Elitegoaltending.wordpress.com-is
Hoida tähelepanu pallil, keskenduda pallile, harjutada keskendumist.

Aga endiselt tähelepanu ka kuuikul:
1. Keha kindlalt palli ja värava vahele(1vs1, pall kaugelt), samuti mitte vajuda küljele (1vs1);
2. Taga küljel mängu ajal, post kindlalt kinni, aga keha mitte liiga ära keerata, et olla valmis värava ette liikuma;
3. Tähelepanu esiposti suhtes asetsemisele;
4. Püüdmine-püsti-mõtle-sööda;
5. PUHTAKS!
6. Kui olekut pole, tegele tagasda sellei saamisega!

Eile trennis Auguri ja Bändidose väravas, ei midagi erilist

Bändidos kaotas 3:13, olin esimesed 25min Auguri väravas (5:0) ja viimased 15 min Bändidose väravas (1:5). B väravas oli kogu ülejäänud aja Lepik, Auguri väravas vahetas mind välja vene kutt. Vahepeal olin 10 minti platsi kõrval. Ei ütleks, et sain ümberhäälestumisega hästi hakkama - Salm tegi esimese minutiga mulle kohe 2 taha, ja paari minuti pärast oli juba 0:3 klassikalisest ristikast. Probleem oli just selles, et B vastu saab täiesti teistmoodi - julgelt vastu minnes mängida - läksin natuke väravast välja ja sain kõik löögid tõrjutud, Auguri vastu mängisin esimesed minutid liiga liikuvalt ja kõik 3 esimest väravat olid sellised, et ma ei jõudnud lõpplöögiks väravas õigesse kohta.
Sain taas söödupunkti (väh jäähoki mõistes) Auguri vastu, täpselt samamoodi nagu mõned trennid tagasi: sööt keskjoonele vasakukus boordis olevale Jäxile, Jäx kiirelt mööda äärt edasi, tsenderdus ja (vist) Sillult ühe puute värav.
Juba teist korda järjest ajavad väljakumängijad mind endast välja väravavahi mõttetu ründamisega - seekord tuli meie enda uus poiss Kiho soojenduse kõige viimase bullitiga mulle otse 12 pealt täie jooksuga sisse, lõi põlvega ribidesse hinge kinni nii, et ahmisin kägaras maas pool minutit õhku, ja külje ribi tegi öösel valu ning teeb veel praegugi. Niisiis tõstatub eetika küsimus, kas vv võib õigustatult mängida julgelt-agressiivselt-ründajat-rünnates, aga väljakumängija ei tohi vv-le mõtlematult sisse sõita? Mingi karmavärk - tehakse mulle mu agressiivsed mõtted-liigutused tagasi? Esialgu see vist veel julge mängu julgust ära ei ole võtnud, aga kui sellised paugud jätkuvad, võib mingi psühholoogiline tõke tekkida...

Laupäeval esiliigas kaotus Sparta/Automaailm II-le 1:5

1:1/0:4/0:0 , pealevisked 18:30 (minu vastu 8/11/11). Mängisin kokkuvõttes oma keskmise taseme välja (83,33%), aga pisut-pisut käest läinud II kolmandik maksis mängu ja väga hea esituse. Viimasel kolmandikul oli väga hea häälestus: olin kindel, et hoian värava puhtana. Selline kontsentratsioon nagu kolmandal kolmandikul, peaks kogu aeg olema. II kolmandik tundsin, et mängisin juuksekarva võrra nõrgema kontsentratsiooniga ja sel ajal tuli "juhuslikult" ka 0:4 häving - väravad olid sellised, et ei oska öelda, kas % võrra teravama olekuga oleks need ära hoidnud.
Olin pettunud meie meeste suutmatuses jõulist mängu mängida - nii mängiti hoopis meie vastu. Ning kummitama jäid moraali / team-spiriti probleemid: enne mängu kuulsin mitmest suust "nalju" teemal "oleme kaotuseks valmis" etc; meie värava puhul (1:1) olin ma ainuke, kes tormas skoorinud viisikut õnnitlema...
Keegi vastastest lõi mind esimesel poolajal väga valusasti põlvega reide - mul jäi kummitama mõte, et see oli tehtud pooltahtlikult. Veel paar päeva tagantjärgi lonkasin selle pärast jalga.
1 värav tuli kaugelt maski ja meeste mäsu tagant. 1 värava puhul tegin välja sirutatud jalaga 'mikroskoopilise' vale liigutuse (v jätsin selle tegemata)