Aasta viimane trenn lõppes hea tujuga - võitsin uut SEB-i poissi (väh minu jaoks oli uus - endine Saku II) 19:13, 4vs4 mängud. Alul tuli järjest kaks 5:1 võitu, edasi läks mäng võrdseks. Jälle oli väravaesine suht kindlalt kontrolli all, palli jala ja käega suskamised töötasid hästi ning kiirrünnakute agressiivselt vastu minekud olid ka päris head. Ints arvas peale mängu, et mul oli hea päev, oli ok selline mu enda meelest. Pisut paha maitse jättis 2-3 siseposti tulnud väravat. Veel, üks mõttetu tüüp, kes tavaliselt on igast asendist ohutu, et lausa naudin ta võimalusteparaadi nullimist, sai paar korda järjest lähedalt taha ülanurka sisse.
Tõruke läks väga närvi kui sai 2 kaotust järjest, loopis pudelit ja kaigast, edasi kirus iga ebaõnnestumist, kõik irwitasid. Pärast riideruumis rääkis järgmisel aasta loobumisplaanidest.
Enne trenni kodus vaid paari ebaõnnestunud katsega tuli 3 üle 20st vastu seina zhongleerimis-seeriat ära, et potensiaal heaks esituseks oli olemas, kuigi tunne oli selline tavaline v isegi uimasepoolne.
kolmapäev, 29. detsember 2010
reede, 24. detsember 2010
Kolmapäeval SEB-i trennis hea vv-olek
Selline lohutustrenn esmaspäevase ebaõnnestumise järel. Läksin üle hulga aja SEB-i trenni, arvatavasti jõulueelse aja pärast oli kohal ainult 5 väljakumeest (samal ajal Bändidose trennis pold oluliselt paremad näitajad). Mingit erilist ettevalmistust ei teinud sisseelamiseks, ainult kodus proovisin huvipärast ühe seeria vastu seina zhongleerimist, õnnestus kohe 20nene seeria - emaspäevl üritasin tulutult u 10 minutit. Soojenduse ajal õnnestus bullitite võtmine päris hea tõrjeprotsendiga, proovisin aktiivset klassikalise ja üks põlv püsti segust stiili nagu 2008 Rootsi meistrikate finaali bullitiseerias - http://www.youtube.com/watch?v=MTPRTlOQmQw - see pani aktiivse oleku mänguks ilusti paika ja edaspidine oli üks nauditavamaid vv-i olekuid, mis tõi meeldivalt palju kirumist vastastelt ja omadelt kiitust. Mängisin Vana Tühja vastu viiki 6:6, kusjuures mängisin koguaeg pmst vähemuses - minu vastu oli koguaeg 3 + Vana Tühi ning poolt 2 meest. Eriti hästi õnnestus jalgadega värava lähedale sattunud mängijatelt palli ära löömine ja ka üksühed, üldse enamus värvaid mu vastu suudeti lüüa vaid lootusetute (minu jaoks) ristsöötude järel, ja paar tükki vabaks jäänud vastase keskmaa löökidest. Mõne ristsöödu värava oleks ehk ära võtnud, kui oleks passiivsemalt väravale lähemal mängnud, aga see polnud kolmapäevaõhtusele stiilile kohane, ja tänu väga aktiivsele mängule oli väravaesine väga kindlalt minu kontrolli all ja ellimineerisin palju ohtlike olukordi.
teisipäev, 21. detsember 2010
Eile liigamängus võitsime Leeke 4:3 (l.a.), Raimond väravas; täna trennis ProSura vastu ebaõnnestunud esitus
Kõigepealt positiivsemat: eile võitsime printsipiaalses mängus Leeke lisaajal 4:3 (0:0/1:1/2:2/1:0), pealelöögid 15:19, läksime 3 korda juhtima, aga Leegid tulid iga kord suht kiiresti järgi, Raimond tegi hea mängu, meie kaitsetöõ lõhkus üsna edukalt vastase rünnakuid, aga paarist kaitse eksimusest tuli 2 väravat siiski ära. Igastahes väga mõnus positiivne laks väljakukõrvalt.
Ja siis tänane trenn, mis hakkas juba enne trenni jõudmist käest ära minema. Kaotasime ProSurale 5:6, 2 minu kala, üks neist eriti karm + 1 omavärav. Vist teine tänane tuli sisse kui ei saanud vasaku käega mõnekümne cm kõrguselt pihta kaugelt väga nähtavalt tulnud pallile - ei teagi, kas oleks jõudnud keha palli värava vahele panna, igastahes ei üritanudki, aga pidanuks! Viimasel minutil lasin sisse samuti kaugelt tulnud löögi, kui hüppasin kehaga pallile peale, aga kuidagi mööda ja pall läks mu alt sisse, hüppasin selle pärast, et palli poole jooksid Oll ja tema taga vastane - tunde tegi er vastikuks veel, et olime just äsja tulnud välja 2:5 kaotusseisust. Üks pall läks mu perse alt sisse kui tegelesin minuga vabalt 1-1 olnud ahviga - krt, oleks pidanud teda ründama, mitte üritama katta ta minust 1-2 meetri kaugusel vasakult kella 10 pealt 12 suunas liikumist.
Olid mõned toredad hetked ka, paar head reaktsioonitõrjet, paar vastase poisikestele haiget tegemist, kui nad liiga lähedale sudima sattusid (selline rõõm...).
Ja siis sellest ebaõnnestunu olekust, psühholoogiliselt katastroofist: See mis nüüd järgneb tundub kui vabanduste tiraad, aga selle mõte on mitte vabandamine vaid, et see näitab kui tähtis on vv-le õige tunne, asjade psühholoogilise külje vonksus ja õige mängueelne rutiini. Polnud juba ammu kodus enne trenni maganud, sellest võis tuleneda uimane olek, millest aidanud välja ka väike kohv, proovisin enne trenni kodus vastu seina zhongleerimist, ei tulnud välja ühtegi üle 20-st seeriat ja maha kukkunud pallidele reageerimine oli uskumatult sitt, mingi tahtejõu rakendamise üritamine ka ei aidanud, läksin lausa vihale, ütlesin Mariselegi, et sellise olekuga pole midagi väravas teha. OK, lubatud oli, et lähen väravasse, mõtlesin küllap saab asjast kohapeal üle. Siis järjest mitu rutiini lõhkumist, kott oli juba eelmisel päeval pakitud, hiljem trennis selgus, et kindad jäid maha, panin peale paari minutit valusaid lakse soojenduse ajaks kätte villased sõrmikud, mängu ajal olin paljakäsi, see nagu otseselt ei seganud tõrjetele keskendumist, aga siiski oli kogu aeg kuidagi 'alasti' mängimise tunne sees. Lisaks polnud mul kaasas tavapärast joogipullot, jätsin selle eile riietusruumi, täna sain Jürxilt tagasi, aga trennis oli kaasas tavaline Vichy pooleliitrine. See selleks, tahtsin enne trenni benssu võtta, sõitsin tavapärasest 10 min varem kodust minema, bensukas oli mingi faking vahetuse üleandmine, pidi ootama, ok, läksin üht rehvi natuke juurde pumpama, voolik jupsis, lasin algatuseks kummi täisti tühjaks, loomulikult läksin täitsa endast välja, ok lõpuks sain rehvi ja paagi täis. Jõudsin Kristiinesse täpselt trenni alguseks (mitte 15 min varem nagu tavaliselt) ja siis lihaste soojendust tegin kiirustades vast 30% sellest, mis tavaliselt. Nii et lisaks sellele, et nagunii vv-i oleku potensiaal oli sitt, tuli veel igasugu jama otsagi, et mitte saada olekusse. Ega mängu ajal need jamad teadvusesse kummitama er pääsenud, aga mängu kindlusele nad ka kindlasti hästi ei mõjunud, teravus oli olematu ja mõningane (sic!) võitluslikkus ei kompenseerinud seda. Igastahes, kui enne liigamängu on selline tunne nagu täna juba kodus, peaks kiiremas korras Raimondole helistama, ja andma teada, et meeskonnale võiks parem olla kui tema väravasse läheb.
Lõppes 3 mängune võitude seeria, aga need 3 tulid 3 nädala jooksul, ja nüüd jõulud-aastavahetus tulemas, et võimalik on vähese mängupraktika jätkumine.
Ja siis tänane trenn, mis hakkas juba enne trenni jõudmist käest ära minema. Kaotasime ProSurale 5:6, 2 minu kala, üks neist eriti karm + 1 omavärav. Vist teine tänane tuli sisse kui ei saanud vasaku käega mõnekümne cm kõrguselt pihta kaugelt väga nähtavalt tulnud pallile - ei teagi, kas oleks jõudnud keha palli värava vahele panna, igastahes ei üritanudki, aga pidanuks! Viimasel minutil lasin sisse samuti kaugelt tulnud löögi, kui hüppasin kehaga pallile peale, aga kuidagi mööda ja pall läks mu alt sisse, hüppasin selle pärast, et palli poole jooksid Oll ja tema taga vastane - tunde tegi er vastikuks veel, et olime just äsja tulnud välja 2:5 kaotusseisust. Üks pall läks mu perse alt sisse kui tegelesin minuga vabalt 1-1 olnud ahviga - krt, oleks pidanud teda ründama, mitte üritama katta ta minust 1-2 meetri kaugusel vasakult kella 10 pealt 12 suunas liikumist.
Olid mõned toredad hetked ka, paar head reaktsioonitõrjet, paar vastase poisikestele haiget tegemist, kui nad liiga lähedale sudima sattusid (selline rõõm...).
Ja siis sellest ebaõnnestunu olekust, psühholoogiliselt katastroofist: See mis nüüd järgneb tundub kui vabanduste tiraad, aga selle mõte on mitte vabandamine vaid, et see näitab kui tähtis on vv-le õige tunne, asjade psühholoogilise külje vonksus ja õige mängueelne rutiini. Polnud juba ammu kodus enne trenni maganud, sellest võis tuleneda uimane olek, millest aidanud välja ka väike kohv, proovisin enne trenni kodus vastu seina zhongleerimist, ei tulnud välja ühtegi üle 20-st seeriat ja maha kukkunud pallidele reageerimine oli uskumatult sitt, mingi tahtejõu rakendamise üritamine ka ei aidanud, läksin lausa vihale, ütlesin Mariselegi, et sellise olekuga pole midagi väravas teha. OK, lubatud oli, et lähen väravasse, mõtlesin küllap saab asjast kohapeal üle. Siis järjest mitu rutiini lõhkumist, kott oli juba eelmisel päeval pakitud, hiljem trennis selgus, et kindad jäid maha, panin peale paari minutit valusaid lakse soojenduse ajaks kätte villased sõrmikud, mängu ajal olin paljakäsi, see nagu otseselt ei seganud tõrjetele keskendumist, aga siiski oli kogu aeg kuidagi 'alasti' mängimise tunne sees. Lisaks polnud mul kaasas tavapärast joogipullot, jätsin selle eile riietusruumi, täna sain Jürxilt tagasi, aga trennis oli kaasas tavaline Vichy pooleliitrine. See selleks, tahtsin enne trenni benssu võtta, sõitsin tavapärasest 10 min varem kodust minema, bensukas oli mingi faking vahetuse üleandmine, pidi ootama, ok, läksin üht rehvi natuke juurde pumpama, voolik jupsis, lasin algatuseks kummi täisti tühjaks, loomulikult läksin täitsa endast välja, ok lõpuks sain rehvi ja paagi täis. Jõudsin Kristiinesse täpselt trenni alguseks (mitte 15 min varem nagu tavaliselt) ja siis lihaste soojendust tegin kiirustades vast 30% sellest, mis tavaliselt. Nii et lisaks sellele, et nagunii vv-i oleku potensiaal oli sitt, tuli veel igasugu jama otsagi, et mitte saada olekusse. Ega mängu ajal need jamad teadvusesse kummitama er pääsenud, aga mängu kindlusele nad ka kindlasti hästi ei mõjunud, teravus oli olematu ja mõningane (sic!) võitluslikkus ei kompenseerinud seda. Igastahes, kui enne liigamängu on selline tunne nagu täna juba kodus, peaks kiiremas korras Raimondole helistama, ja andma teada, et meeskonnale võiks parem olla kui tema väravasse läheb.
Lõppes 3 mängune võitude seeria, aga need 3 tulid 3 nädala jooksul, ja nüüd jõulud-aastavahetus tulemas, et võimalik on vähese mängupraktika jätkumine.
kolmapäev, 15. detsember 2010
Linke
Video - SSL playoff final- Warberg vs AIK Penalties
www.promasque.com - Goalie Factory Articles
Ringette Goaltending
www.hockey-psychology.com
Reaktsiooni test ja harjutus
http://www.hockey-goalie.net
http://www.goalieheads.com - artiklid
http://puckstoppersgoaltending.blogspot.com
Video - Amazing goalkeeper skills in floorball- või kas just nii "amazing", kargaja tüüp küll
Video - Dynamic Warm-Up Exercises - Hockey
esmaspäev, 13. detsember 2010
Soome tuli II korda järjest saalihoki maailmameistriks
Soome võitis üsna kindlalt finaalis Rootsit 6:2 http://www.youtube.com/watch?v=1R0qpf-lBqA . Tšehhi võttis kolmanda koha mängus vähemalt sama kindla võidu 9:3 Sveitši üle. Eesti sai tubli veerandfinaali järel 5. koha mängule pääsu üritades Lätilt haleda 1:8 sauna ning jäi 7.-8. kohta jagama.
Mulle meeldis rootslaste vv Patrik Jansson, selline 'närviliselt' aktiivse võitlusliku stiiliga tüüp. 2 bulliti näidet: 1/4finaal Norra vastu http://www.youtube.com/watch?v=58BFBvLj_08 - 0:27 ja 1/2finaal Sveitši vastu http://www.youtube.com/watch?v=jhWZULrUhpc - 1:21, kusjuures algasend oli jalgadel püsti varitsev. Sveitši mängust veel 0:37 tema vastu löödud värav, kuidas üritas veel läbiläinud palli pöördelt päästa. Finaalis Soome vastu püüdis ta 2 korral kinni peale tõrjet õhku paiskunud palli enne kui see jõudis maha kukkuda.
Mulle meeldis rootslaste vv Patrik Jansson, selline 'närviliselt' aktiivse võitlusliku stiiliga tüüp. 2 bulliti näidet: 1/4finaal Norra vastu http://www.youtube.com/watch?v=58BFBvLj_08 - 0:27 ja 1/2finaal Sveitši vastu http://www.youtube.com/watch?v=jhWZULrUhpc - 1:21, kusjuures algasend oli jalgadel püsti varitsev. Sveitši mängust veel 0:37 tema vastu löödud värav, kuidas üritas veel läbiläinud palli pöördelt päästa. Finaalis Soome vastu püüdis ta 2 korral kinni peale tõrjet õhku paiskunud palli enne kui see jõudis maha kukkuda.
Eile õllekas, normaalne minek, hea tulemus
Ei tea, kas tänu saalihoki MM-i promole, aga igastahes trennis oli kohal 7 väljakumeest ja meie Raimondiga + 1 mees tuli peaaegu, aga jäi poolel teel autoga hange kinni.
Prognoosisin alul, et ehk on motivatsiooni kriis, nagu tavaliselt mängu eelsetes trennides, kui oleme juba otsustanud, et ma ei mängi järgmist mängu (järgm. pühap. Leekide vastu). Aga tuli selline suhteliselt pingevaba 29:16 võit R-i üle. "Pingevaba" just mõttes, et mängisin kuidagi vabalt, ilma segavate emotsioonideta, sellist võitluslikkust üles kütmata, nagu viimastes trennides kombeks, aga siiski täiega. Trenni eel oli ainus trenniülesanne, mis peast läbi käis, just emotsioonide kontrollimine, kui mäng hakkab käest minema, ei lase emotsioonidel võitu võtta, mänguisu kaduma minna. Kuid seda kontrolli pold er vajagi, asi oli peaaegui koguaeg kindlalt kontrolli all, sest mängu käik kujunes vastavalt õigesti. Alul hoidsime R-ga päris pikalt väljakumehi kuival. R paistis üsna hoos olevat, mul tuli ka normaalselt välja, aga hakkasin tasapisi suuremaid geimi võite ja väiksemaid kaotusi võtma, läksin seisuga eest ära ja kuskil poole peal tundus, et Raimond enam väga ei pingutanudki, seis oli mulle soodne ja olekuga tööd polnud vaja teha. Kuskil paar geimi enne lõppu märkasin, et olen hakanud laisemaid liigutusi tegema - tõenäoliselt väsimuse ja eduseisu koostöö tulemus - siis sundisin end pisut tagant ja mängisin kuni lõpuni rahuldavas vv-olekus. Samuti hoidsin end terve mängu positiivse kaasaelamise lainel, tervitades omade õnnestumisi ja ebaõnnestumisi plaksutamise ning kiitvate röögatustega, vältides negatiivseid repliike ja pettumusväljendusi.
Oli palju tõrjeid nagu õlleka kiirele mängule kohane, mingeid hüpersuper tõrjeid meelde ei jäänud, oli mitmeid 2-3 kordseid seeriaid. Palju mängisin väravast eemal ja kargasin ringi - see pärast tuli ka mitmeid ristsöödu väravaid, milleni kuidagi ei jõudnud, aga enamasti tasus seiklemine ennast ära ja õnnestunud kargamine annab pos tunnet ka juurde. Meelde jäi, et lisaks mõnedele ristsöödu väravatele eelnenud uljale mõtlematusele, võiks kritiseerida ka ühe keskpositsioonilt vedamise järgse värava puhul kehaga ründaja keha liikumisele liigset kaasaminekut ja löögihetkeks positsioonilt väljas olekut - jalad isegi vast õiges kohas, aga keha lollilt küljele kaldus.
Trenni algatuseks tegi R mingi save of the... tõrje: mängu ~ 3-4 sekund, R jalgadel püsti, kiirrünnak, pealelöök, R viskus-kukkus nagu kätekõverduste algasendisse jalad harkis, ning tõrjus alla postiäärde tulnud palli - imeline tõrje, mida oli valus vaadata (tundus, et sellise võimlemisega, võis endale korralikult haiget teha). Mängu vist ainus Urxi Röögatus tuli ka R-i värava ees, mina piirdusin teistelt tulnud "hea tõrje'tega", mis on ka iseenesest muidugi meeldiv.
Prognoosisin alul, et ehk on motivatsiooni kriis, nagu tavaliselt mängu eelsetes trennides, kui oleme juba otsustanud, et ma ei mängi järgmist mängu (järgm. pühap. Leekide vastu). Aga tuli selline suhteliselt pingevaba 29:16 võit R-i üle. "Pingevaba" just mõttes, et mängisin kuidagi vabalt, ilma segavate emotsioonideta, sellist võitluslikkust üles kütmata, nagu viimastes trennides kombeks, aga siiski täiega. Trenni eel oli ainus trenniülesanne, mis peast läbi käis, just emotsioonide kontrollimine, kui mäng hakkab käest minema, ei lase emotsioonidel võitu võtta, mänguisu kaduma minna. Kuid seda kontrolli pold er vajagi, asi oli peaaegui koguaeg kindlalt kontrolli all, sest mängu käik kujunes vastavalt õigesti. Alul hoidsime R-ga päris pikalt väljakumehi kuival. R paistis üsna hoos olevat, mul tuli ka normaalselt välja, aga hakkasin tasapisi suuremaid geimi võite ja väiksemaid kaotusi võtma, läksin seisuga eest ära ja kuskil poole peal tundus, et Raimond enam väga ei pingutanudki, seis oli mulle soodne ja olekuga tööd polnud vaja teha. Kuskil paar geimi enne lõppu märkasin, et olen hakanud laisemaid liigutusi tegema - tõenäoliselt väsimuse ja eduseisu koostöö tulemus - siis sundisin end pisut tagant ja mängisin kuni lõpuni rahuldavas vv-olekus. Samuti hoidsin end terve mängu positiivse kaasaelamise lainel, tervitades omade õnnestumisi ja ebaõnnestumisi plaksutamise ning kiitvate röögatustega, vältides negatiivseid repliike ja pettumusväljendusi.
Oli palju tõrjeid nagu õlleka kiirele mängule kohane, mingeid hüpersuper tõrjeid meelde ei jäänud, oli mitmeid 2-3 kordseid seeriaid. Palju mängisin väravast eemal ja kargasin ringi - see pärast tuli ka mitmeid ristsöödu väravaid, milleni kuidagi ei jõudnud, aga enamasti tasus seiklemine ennast ära ja õnnestunud kargamine annab pos tunnet ka juurde. Meelde jäi, et lisaks mõnedele ristsöödu väravatele eelnenud uljale mõtlematusele, võiks kritiseerida ka ühe keskpositsioonilt vedamise järgse värava puhul kehaga ründaja keha liikumisele liigset kaasaminekut ja löögihetkeks positsioonilt väljas olekut - jalad isegi vast õiges kohas, aga keha lollilt küljele kaldus.
Trenni algatuseks tegi R mingi save of the... tõrje: mängu ~ 3-4 sekund, R jalgadel püsti, kiirrünnak, pealelöök, R viskus-kukkus nagu kätekõverduste algasendisse jalad harkis, ning tõrjus alla postiäärde tulnud palli - imeline tõrje, mida oli valus vaadata (tundus, et sellise võimlemisega, võis endale korralikult haiget teha). Mängu vist ainus Urxi Röögatus tuli ka R-i värava ees, mina piirdusin teistelt tulnud "hea tõrje'tega", mis on ka iseenesest muidugi meeldiv.
neljapäev, 9. detsember 2010
Saalihoki MM Helsingis, Eesti kaotas veerandfinaalis bullititega Tšehhile
Eile jäi trenn Auguri vastu ära, sest me ei saanud mehi kokku - täpselt samal ajal toimus MM-i veerandfinaal Eesti-Tšehhi. Eesti koondis pakkus väga hea elamuse, lausa ootamatult-uskumatult hea, kaotades alles bullititega. Normaalaeg 2:2, Eesti juhtis 2 korda, viimast korda tuli Tšehhi järgi 1,5 min enne lõppu. Bullitid selgelt 4:1 Tšehhile, lisaks ei saanud Kivi esimesel kolmandikul 1:0 seisul bullitit sisse. Saastamoinen tegi kogu mängu väravas head tööd, väga meeldis ta isukas pallide järgi hüppamine. Meelde jäi ka, kuidas ta korra peale palli püüdmist veel õhus tema poole lendava vastase kätega endast mööda lükkas pikendades tublisti tolle õhulendu. (http://www.youtube.com/watch?v=ARYQKLMnr34 - 0:58) Aga bullitite ajal valmistas ta tõsise pettumuse, temast lausa õhkus väiksust, ebakindlust, löögisooritajale allajäämist...
Läti kaotas alguses põneva veerandfinaali Soome vastu 2:12. Läti vv-l oli huvitav 1-1 tõrjumistehnika, kus algasend on kahel jalal poolpüsti ja viimasel hetkel siis laskub-kukub maha - http://www.youtube.com/watch?v=p6fdzTUAjWc 1:50-st alates 2 väravat järjest, huvitav, proovimist väärt.
Alagrupiturniiril kaotas Eesti esimese mängu Rootsile 1:21, võitis teises Saksamaad 6:3 ja kolmandas Austraaliat 18:4. Muide Rootsi võitis Saksamaad täpselt sama tulemusega, mis Eestitki 21:1 ja Austraaliat võideti rekordilise 39:1 tulemusega.
Läti kaotas alguses põneva veerandfinaali Soome vastu 2:12. Läti vv-l oli huvitav 1-1 tõrjumistehnika, kus algasend on kahel jalal poolpüsti ja viimasel hetkel siis laskub-kukub maha - http://www.youtube.com/watch?v=p6fdzTUAjWc 1:50-st alates 2 väravat järjest, huvitav, proovimist väärt.
Alagrupiturniiril kaotas Eesti esimese mängu Rootsile 1:21, võitis teises Saksamaad 6:3 ja kolmandas Austraaliat 18:4. Muide Rootsi võitis Saksamaad täpselt sama tulemusega, mis Eestitki 21:1 ja Austraaliat võideti rekordilise 39:1 tulemusega.
teisipäev, 7. detsember 2010
Eile trennis ProSura vastu raske 6:5 võit, võitluslik vv-olek
Võitsime ProSurat tänu 2 väravale, mis löödi kui mängida jäi juba vähem kui 5 min - juba jõudsin mõelda, et varsti peaks 6. väljakumehe vastu värava tühjaks jätma. Kui mängitud oli 25 min 55st, oli seis veel 0:0.
Enne platsile minekut lisasin tavalpärasele rutiinile 4 uut soojendusharjutust, mis võetud InGoalMag-i artiklist Goalie Fitness: The Dynamic Warmup
Olin aktiivne-liikuv, 'seiklesin' üsna palju. Hüppe-liikumis tõrjed andsid hea enesetunde (kord tuli ka kolmekordne seeria ära). Lahendasin tänu sellele mitmeid olukordi, aga väravast välja ründajale vastu tulekutele järgnes ka 3 väravat - 2-1kiirrünnakud, ma ei jõudnud pallini e. ei saanud pallile pihta, sööt must mööda vabale mehele, värav, mul ei olnud enam midagi teha, sest olin väravast kaugel. Häiris, et selliseid minust palli läbi minekuid oli selline hulk, aga samas ka, et meie kaitse lasi selliseid olukordi nii ohtralt üldse tekida. Üldse oli PS-l palju kiirekaid - kiirelt rünnakule ja löögile, meie mängisime rohkem nagu kombineerida üritades.
Kui oli vaja palli pärast võidelda, mängisin seegi kord agressiivselt. Paar korda juhtus, et kui hüppasin palli järgi, aga olin pallist ilma jäämas segasin käte v jalgadega tahtlikult vastast, et ta must mööda ei saaks. Eks sellele võib mängus järgneda 2 minutile lisaks ka bullit, kuna enamasti on need ju väravavõimalused, aga samas mängin viimsel ajal lihtsalt taas seda mängu, mis kunagi vanasti, kui mõned latiinod ei tahtnud mu isukalt agressivse palli ründamise pärast eriti mu vastas meeskonnas mängida. Üritan vastase ründajatele selgeks teha, et minu värava all neil kerge ei ole, see on minu ala. Järjekordselt loopisin ka kaigast - see kord oma mehe oma - toimus mäsu värava ees, sain palli istuli kahe jala vahele, sain palli juba kätte, mingi sudimine käis veel, rabasin ühe ettejuhtuva kaika ja viskasin vihaselt eemale, ja see oli Raineri kaigas... Sry! Üldse meeldis, et Rainer oli kaitses tagasi - meie kaitse tundus kohe võitluslikum. See selleks, aga juba üsna pea selle situatsiooni järel tuli värav, et kas oli viha kainet olekut rikkunud? Samas justkui rahustasin end automaatselt tolle situatsiooni järel maha, ei hakanud asja üle järele mõtlema. Positiivne 'kaasaelamine' töötas päris hästi - omade nurjunud rünnakuürituste peale üritasin mitte kiruda, vaid hoopis kiita tekitatud võimaluse eest.
Toimis jälle vabalöögi ajal oma kaitsja taha posti panemine, sain lahti mängu järel pealelöögi otse rindu.
Trenni õpetussõnad: Mitte harjutada palli eemale tõrjumist, vaid ikka palli enda valdusesse saamist - püüdmist!
Enne platsile minekut lisasin tavalpärasele rutiinile 4 uut soojendusharjutust, mis võetud InGoalMag-i artiklist Goalie Fitness: The Dynamic Warmup
- Walking quad stretch (konts vastu tuharat, käega kinni, venitus)
- Walking knee hug (põlv vastu rinda, käega ümbert kinni, venitus)
- Lunge walks (ette asted, tagumine põlv vastu maad)
- Lateral steps (küljele 'aia alt läbi' astumine)
Olin aktiivne-liikuv, 'seiklesin' üsna palju. Hüppe-liikumis tõrjed andsid hea enesetunde (kord tuli ka kolmekordne seeria ära). Lahendasin tänu sellele mitmeid olukordi, aga väravast välja ründajale vastu tulekutele järgnes ka 3 väravat - 2-1kiirrünnakud, ma ei jõudnud pallini e. ei saanud pallile pihta, sööt must mööda vabale mehele, värav, mul ei olnud enam midagi teha, sest olin väravast kaugel. Häiris, et selliseid minust palli läbi minekuid oli selline hulk, aga samas ka, et meie kaitse lasi selliseid olukordi nii ohtralt üldse tekida. Üldse oli PS-l palju kiirekaid - kiirelt rünnakule ja löögile, meie mängisime rohkem nagu kombineerida üritades.
Kui oli vaja palli pärast võidelda, mängisin seegi kord agressiivselt. Paar korda juhtus, et kui hüppasin palli järgi, aga olin pallist ilma jäämas segasin käte v jalgadega tahtlikult vastast, et ta must mööda ei saaks. Eks sellele võib mängus järgneda 2 minutile lisaks ka bullit, kuna enamasti on need ju väravavõimalused, aga samas mängin viimsel ajal lihtsalt taas seda mängu, mis kunagi vanasti, kui mõned latiinod ei tahtnud mu isukalt agressivse palli ründamise pärast eriti mu vastas meeskonnas mängida. Üritan vastase ründajatele selgeks teha, et minu värava all neil kerge ei ole, see on minu ala. Järjekordselt loopisin ka kaigast - see kord oma mehe oma - toimus mäsu värava ees, sain palli istuli kahe jala vahele, sain palli juba kätte, mingi sudimine käis veel, rabasin ühe ettejuhtuva kaika ja viskasin vihaselt eemale, ja see oli Raineri kaigas... Sry! Üldse meeldis, et Rainer oli kaitses tagasi - meie kaitse tundus kohe võitluslikum. See selleks, aga juba üsna pea selle situatsiooni järel tuli värav, et kas oli viha kainet olekut rikkunud? Samas justkui rahustasin end automaatselt tolle situatsiooni järel maha, ei hakanud asja üle järele mõtlema. Positiivne 'kaasaelamine' töötas päris hästi - omade nurjunud rünnakuürituste peale üritasin mitte kiruda, vaid hoopis kiita tekitatud võimaluse eest.
Toimis jälle vabalöögi ajal oma kaitsja taha posti panemine, sain lahti mängu järel pealelöögi otse rindu.
Trenni õpetussõnad: Mitte harjutada palli eemale tõrjumist, vaid ikka palli enda valdusesse saamist - püüdmist!
neljapäev, 2. detsember 2010
Eile Bändidose poole-väljaku-trenn Kristiines, hea vv-olek
Võib-olla oli selle hooaja parim vv-olek.Umbes 2 h enne trenni oli kodus suht uimane olek. Tegin väikse kohvi. Kui vastu seina zhongleerisin, tundus, et never-give-up pole er sees - kuidagi aeglased ja kobad järelreaktsioonid olid. Aga sundisin end sellest üle saama. Tegelesin sellega ka trenni alul soojenduse ajal (kõik pallid, just reboundid, peab kätte saama!), ning siis mängu ajal, hakkas mingi hetk isegi flow tööle - iseenesest, nagu ta ikka tuleb. Mängule keskendumine oli väga hea; lubasin endale ainult positiivseid kommentare-röögatusi (üks trennieelseid etteantud ülesandeid) ja see töötas pea kogu aja; ja võitluslikkus, never-give-up oli er kõva. Selline, et viskusin järgi ka neile pallidele, mis põrkusid audist väljakule tagasi, värava taga ründasin ägedalt palli järele kippujaid. Korra surusin Marexil kaika käest ja viskasin selle minema, mille pärast oli pärast pisut häbi. Sry Marek, see ei olnud midagi isiklikku - oleksin eilses olekus samas situatsioonis ükskõikk kelle vastu sama teinud. Korra tegin jälle kellegi vastu nii, et kui hakkas must värava taga mööda minema, lõin lihtsalt automaatselt käe talle takistamiseks jalgadesse - selline väga vea hõnguline moment. Flow väljendus muidu selles, kuidas mingist hetkest hakkas pihta nagu automaatne, justkui 'unenäoline' tegutsemine, tõrjed ja liigutused toimusid automaatselt, pigem reflekside kui reaktsioonina, kui tegutsemine tuleb enne kui olukord üldse teadvusesse jõuab, ja see on kuradi hea tunne... Järjest sain tõrjutud suht lähedalt tulnud korralikke pealelööke, ja likvideerisin hulga rebound-olukordi. Meeles on üks Erxi must möödamineku üritus, mille likvideeris mu jala 'iseeneslik' küljele paiskumine.
Muide, vist esimest korda tegelesin järjepidevalt kaitse juhendamisega vabalöögi situatsioonis, kamandasin kaitsja tagaposti. Ükskord oleks see peaaegu kätte maksnud, sest mängiti kiiresti lahti, ma ei olnud ise veel positsioonil, aga Erx tulistas õnneks vabalt esiposti küljelt mööda.
Mängisime esimest korda sel hooajal B-ga omavahel, Kristiines pool väljakut, 4vs4. R-iga jäi ~12:11, kusjuures eilne vv-i tunne oli nii hea, et nii võrdne seis näis lausa 'ebaausana', aga tegelikult tundus R-l ka päris hea minek olevat - er mängu teisel poolel, ja tegelikult tuli mulle ka halbu väravaid taha, ei olnud ainult mingi super vv-i demonstratsioonesinemine. Mitmed korrad tulid liiga puhtad väravad ristsöödu järel, kui tegelesin liiga julgelt/hoolega küljel palliga oleva ründaja vastu ning ei jõudnud enam vastasnurka - ok mõned korrad olid ka nibin-nabin mittejõudmised. Põhjus: polnud enam harjunud, et B korralikult risti mängimisega hakkama saab - suurel väljakul on nad minu vastu ses osas hämmastavalt mannetud olnud + siis ägedast võitlejaolekust tulenev uljus. Siiski tuleb meelde jätta: olgu või super olek, ristsöödu võimalikkust ei tohi kunagi unustada. Trenni teisel poolel korrigeerisin seda puudust oluliselt. Aga siis, päris lõpupoole tuli järjest mitu 1-1-te seljataha, nii et mängiti must mööda - läksin ehk liiga hurraaga vastu...
Trenni moraal: Võitluslikkus, never-give-up-attitude on õige vv-oleku üheks, kui mitte kõige tähtsamaks aluseks. Aga mõistus peab jääma kaineks, mõtted positiivsele poolele, mitte mängida vihaga, mis tekitab segavaid tundeid-mõtteid.
Muide, vist esimest korda tegelesin järjepidevalt kaitse juhendamisega vabalöögi situatsioonis, kamandasin kaitsja tagaposti. Ükskord oleks see peaaegu kätte maksnud, sest mängiti kiiresti lahti, ma ei olnud ise veel positsioonil, aga Erx tulistas õnneks vabalt esiposti küljelt mööda.
Mängisime esimest korda sel hooajal B-ga omavahel, Kristiines pool väljakut, 4vs4. R-iga jäi ~12:11, kusjuures eilne vv-i tunne oli nii hea, et nii võrdne seis näis lausa 'ebaausana', aga tegelikult tundus R-l ka päris hea minek olevat - er mängu teisel poolel, ja tegelikult tuli mulle ka halbu väravaid taha, ei olnud ainult mingi super vv-i demonstratsioonesinemine. Mitmed korrad tulid liiga puhtad väravad ristsöödu järel, kui tegelesin liiga julgelt/hoolega küljel palliga oleva ründaja vastu ning ei jõudnud enam vastasnurka - ok mõned korrad olid ka nibin-nabin mittejõudmised. Põhjus: polnud enam harjunud, et B korralikult risti mängimisega hakkama saab - suurel väljakul on nad minu vastu ses osas hämmastavalt mannetud olnud + siis ägedast võitlejaolekust tulenev uljus. Siiski tuleb meelde jätta: olgu või super olek, ristsöödu võimalikkust ei tohi kunagi unustada. Trenni teisel poolel korrigeerisin seda puudust oluliselt. Aga siis, päris lõpupoole tuli järjest mitu 1-1-te seljataha, nii et mängiti must mööda - läksin ehk liiga hurraaga vastu...
Trenni moraal: Võitluslikkus, never-give-up-attitude on õige vv-oleku üheks, kui mitte kõige tähtsamaks aluseks. Aga mõistus peab jääma kaineks, mõtted positiivsele poolele, mitte mängida vihaga, mis tekitab segavaid tundeid-mõtteid.
Tellimine:
Postitused (Atom)