2 päeva järjest: Leegid Saksas ja B Järveotsas

Selline kohaleminemise moodi asi mõlemal päeval. Lauren praegu haige ja sellepärast halvasti väljapuhanud viimased päevad. Tänasele uimasusele lisas vürtsi kõva jwh laks u poole 2 ajal päeval (siis ~8h enne trenni). Lisaks jõulupausimaitse ja väike motikriis, sest järgmine liigamäng (pooleteist nädala pärast Jõgeval) on plaanitud Raimontsile.
Eilne (esimest korda mul Leekide siseasi) meenutas tundepoolest SEB-i trenne ('virtuooslikumad' liikumised?). Liikusin väravast eemale ja hüppasin suht palju, kiire söödumängu ja keskmisest uimasema oleku tõttu ehk pisut liiga palju. Sain üsna kindlalt R-lt ära.
Täna tuli peale alguse kaht kindlat lutti, aga lõpuks kokkuvõttes ootamatult suur võit mulle. Kusjuures eilegi olid 2 esimest geimi korralikud lutid, seejärel kosusin - nagu tänagi. Tänagi liikusin oleku kohta suht nagu liiga palju väravast välja, mis pani ka palju hüppama, ning mõneti üllatuslikult see tasus end lõpuks isegi ära.

Eile Järveotsas väljakul, ok

Peale 2 kuud taas väljakul oli üllatavalt normull tunne - ootasin, et rohkem roostes ja võõrastav asi kujuneb. Sain ühe värava (Erxilt sööt, kui Raimonts oli talle küljepeale väravast välja peale läinud, lõin siis ühe puutega tagasi hüppava R-i eest läbi tühja väravasse), paar väravasöötu, päris mitu korralikku teravat pealelööki (sh. posti). Mõned tõrjed värava ees, mitmed kaitsefailid-mittejõudmised, aga üldpilt oli eelmisest korrast justkui parem. Muidugi sai lõpupoole võhm suht otsa, mis on paljus alguse üleliigse rahmeldamise ja paari liiga pika vahetuse süü. Erxilt õpetussõnad: "vaata ära, kuhu sööta, enne kui palli järgi jooksed". Minu tavaline viga, et kui saan äksnis palli, annan liiga kiiresti tunde järgi söötu, adressaadi olemasolust midagi teadmata.

Eile liigamäng Kristiines, võit Viskoosa üle 11:4

Enam-vähem täiuslik ettevalmistus mänguks (korralik väljamagamine, õige kodune mängueelne rutiin, positiivne ja suht rahulik olek, hommiku kohta ergas tunne, soojenduse ajal terav vv-olek). Mäng ise tuli midagi ProSuraga treeningmängu sarnast - meie domineerisime ja siis Viskoosa suskas vahepeal, no ja neid suskamisi oleks võinud vähem seljataha tulla. 23st 4 taha - selline keskmine näitaja (vastasväravale siis 40 pealeviskest 11 taha). Sellised ebamugavad visked, ennast väga ei süüdista, kui siis ehk selles, et mu teravus ja tähelepanu olid meie väljaku üsna selge üleoleku tõttu vähenenud - vaheaegadel oleks võinud R-i abiga väravas mõned stimuleerivad liigutused teha, see kord polnud ju nagu eelmises, Sparta mängus, kus vaheaga pidi tõesti hingetõmbamiseks kasutama. Mängule suht iseloomulik oli, et vastase värava all püsis ilm kogu aeg suht mäsune, minu värava ette eksis vaid mõni harv mäsu + siis mõningane hulk kaugemaid pealeviskeid, mille iseloomulikuks kaaslaseks oli üsna tõhus maski tegemine.
Taas võtsin sisse 1+0.5+0.5 Enduro longi. Põlve õnnal oli teibitud, mängu ajal tunda ei andnud, nüüd on jälle valus ja natuke paistes.
Hetkel oleme liigas teisel kohal, ainsa meeskonnana ühegi kaotuseta (4 võitu, neist 1 lisaajal).

Juutuubi lingid

NHL Saves of the Year 2008/09 

NHL Top 10 Saves of 2009 - Western Conference

TVK Leegid vs Bändidos 19 12 2010

Miikka Kiprusoff (HD)

Miikka Kiprusoff #34 Compilation [HD]

ispo floorballshow penalty

SSV-Happee rankkarit (Salibandyliigan 3. finaali 2005)

Fat Pipe - Mummon kammari ja 18 rangaistuslaukausta

Top 10 Dominik Hasek Moments 

Straffarna från SM Finalen i innebandy

ja veel kord SM-Final 2011, Storvreta-Warberg 8-7

2010-11 NHL Saves of the Year

''No Guts, No Glory'' - NHL Season 2010-11 (HD)

Hockey - Finland Russia - last minute goal

Saves of the Year 2010-2011 [HD] 

2010-11 NHL Saves of the Year

Tim Thomas's best saves of the 2011 playoffs

TOP 10 Floorball Penalty Shot

TOP 10 Floorball Zorro Goals

SSV - ERÄ RANGAISTUSLAUKAUSKISA 2010

Sport Science - NHL Goaltender: Cat-Like Quickness?

Sports Science: A Sumo Goalie

Floorball wtc 2010 Estonia - Czech Rebublic Shootouts

Retroo shittii IV - JENS PEDERSEN

Floorball goalie ALMOST KILLED A GUY!!!

Sweden vs. Finland (U19) floorball shoot out

Floorball, played with passion

 

Eile Järveotsas. hea olek

Jälle soojendus koos jooksuosakonnaga, seekord paremini ajastatud osade jaotusega (sörgiringid, venitused, kiirendused, venitused), ning väljakule minnes olin õiges konditsioonis. Bullitiringide ajaks olin isegi ootamatult terav, et vast kümnekonnast katsest saadi vaid 1 sisse (v.Padu). Tuli siis sellise õige moodi aktiivse vv-olekuga mäng, kuigi lõpuks Raimonts võitis mõne väravaga. Eks ta võitis ka teenitult, sest näha oli, et võttis asja tõsiselt. Mul tekkis kuskil poolepealt mingine motikriis, sest olek oli nii hea... Enne trenni olin arvestanud võimalusega, et põlve pärast ei saa vbl mängidagi, aga oli täitsa ok. Teipisin kodus põlveõndla kinni, mängu ajal tegi küll natuke valu, aga ei seganud mängu, mille kinnituseks oli siis ka igati korralik vv-olek. Peale mängu, tõsi küll, oli teip poolenisti lahti tulnud ja nüüdseks on valus korp jälle tagasi... Ja siis kuskil trenni keskel tuli peale selline pool-rahulolu, et õnneks on kõik korras, ja sellest piisas, et teravusest  kriipsuke maha läheks ja võrdse mängu minu kahjuks keeraks.
Eilne hea osakond: Jälle töötas päris hästi mängu nurkades toimumise ajal mujal toimuva vilksamisi piilumine - andis olekule sellise väikse lisadimensiooni juurde. Reboundi kontroll oli päris hea (väljaarvatud päris lõpu osa, kui B esiviisiku nelik tegi minu värava ees pmst, mis ise tahtis). Tõusin päris palju püsti, kuid säilitasin sel ajal aktiivse oleku/suhtumise (uus tüüppoos oli nagu nii mõnigi 'päris' vv 'närviliselt' jalad harkis väravapostide vahel). Võitluslikus/NGU oli ka hea.
Mitte nii hea osakond: Mitu kaugviset tuli sisse nii, et olin mingiteks hetkedeks palli silmist kaotanud. Panin põlvetaskutesse lisaks kaks kihti õhukese roosa matkamati tükki ning see tegi asja liiga kõrgeks ja kohmakaks (kuigi pehme oli küll muidugi) - no kuus kihti on tõesti ikka liiga palju (põlvekad ja nende taskus kiht roosat; püksitaskus 1 kiht kollast paksu matti, 2 kihti roosat õhukes ja vanade põlvekate sisu :)

Eile õllekas, ok olek

Selline keskpärane tunne, mitte liiga s**t, mitte liiga hea. Ajasin terve trenni R-i paari väravaga taga ja lõpuks sain ka ~paariga ära, mõnes mõttes oma süül... Sain viimases geimis 1:3 taga olles (üldseis sel hetkel u viigis, aga minu ees eilne nõrgem tiim) Alo lähipommi tõrjudes ilge litri vastu biitsepsit - pole varem kunagi saalihokipalliga nii haiget saanud - ja mängisin edasi kuni lõpuni pmst ilma käteta (kaisutasin ühe käega teist). No ja lõpp tuli siis ka 2 kiire värava näol üsna kohe. Ega midagi muud polegi eilsest kirjutada, kui vaid õpetussõnad: Päris mängus tuleb sellises situatsioonis küsida kohtunikult taastumispaus. Sama kehtib ka igasuguste varustusprobleemide puhul. Seekord tahtsin lihtsalt juba õhtule saada ja panin lubamatut pehmot.
Bad news on see, et põlvekad hõõrusid jälle põlveõndla katki.

Eile Järveotsas, üsna hea olek

Teist trenni järjest lisaks venitustele väike jooksuprogramm soojenduse osaks (alustuseks vaiksed jooksuringid, kõige lõpuks kiirendused). Ei tea öelda, kas asjal on olnud see õige äratav mõju, aga igastahes on viimastes trennides valitsenud üsna hea vv-olek. Edaspidi tuleks kiirenduste järel platsilemineku eel pisut hinge tõmmata - soojendusbullitite ajal olin veel nii piisavalt võhmal, et see segas keskendumist. Mängu ajaks sain kätte päris hea rütmi ja häälestuse. Lõpptulemuseks tuli 3 geimivõitu 15:8 seisuga. Kuskil lõpupoole hakkas tulema ka igati visuaalide väärilisi seive, üks eriti meeldejääv, kui olin peale äkshnit u meetri kaugusel väravast külili värva ees maas, ning lõin u meetri kõrguselt üle minu väravapoole hüppava palli unenäolise refleksiivse 90* jalavibutusega minema. See oli isegi enda jaoks ootamatu automaatika ja järgnenud väljakumeeste ovatsioonid tegid mõneks hetkeks pea lausa emotsionaalselt hägusaks. Selle toimumise üheks põhjustajaks pean järgneva õpetuse järgimist: tuleb teha nii, et palli tõrjumine muutub kinnisideeks! Palli püüdmist peab ka trennivälisel ajal harjutama, et palli liikumisele reageerimine muutuks alateadlikuks. Järgmisel rünnaku ajal tuli kohe otsa klassikaline hüppelt väljasirutatud käega ristika tõrje. Üldse, oli taas ülesandeks/teemaks ristikate ennetamisega tegelemine, millele andis olulise lisadimensiooni paari päeva tagune InGoalMag-i artikkel "Looking Off the Puck and Reading the Play" , pidasin meeles ja rakendasin sealset õpetust, Turning your head on a swivel is not even required as the goalie may just to turn his eyes within the mask for a fraction of a second. Tundus, et see andis mängutunnetaamisele päris olulise touch'i juurde ja see polnud sugugi nii 'keeruline' juurutada - olen ju alati väitnud, et mujal platsil toimuva jälgimine ei sobi hästi mu 'mängijaloomusega', ning kui olen keskendunud mängule, suudan vaid palliümber toimuvale keskenduda. Silmadega vilksamisi pilguheit mujal toimuvale annab olulise lisaettekujutuse sellest, mis kohe edasitoimuma võib hakata, ja keha automaatika tegutsmisvalmidus muutub olulise kriipsukese võrra paremaks. Veel samast artilklist teema lõpetuseks: What is it that separates the best from the rest? It is not size, mobility, power, speed, agility, or technique – although these are all required. The two main things are a great competitive spirit and play anticipation.
Eilse aktiivse oleku näitajateks olid ka pallihankimisel 2 korda kaikaga vastui näppe saamised ning hulk lahtiste pallide ohutusse nurka löömisi (meelde jäi ka kord kui lõin palli ära otse ette väravalähedase mäsu suunas - seda tuleb igaljuhul vältida, alati püüda tõrjuda ohutusse suunda).
Kaido lõi eile järjekordelt väravatagant zorrotamisega värva ära, ja veel mõlemale vv-le ühe: Raimontsile eriti ilusa suskamisega, milles ei saa R-i väga isegi süüdistada (paras segadus ja äkshn käis, ning asi toimus nii kiiresti ja suht kaugelt väravatagant, et paljud ei saanudki aru, kuidas värav tuli), minu oma aga võib küll hetkelise hooletuse arvele kanda - olin kogu aeg spetsiaalselt jälginud Kaido liikumisi värva taga ja siis hetkel, mil unustasin hetkeks 'selle' tegemise võimaluse, tuli 'see' raksaki ära. Eilne märksõna oli ka 3 väravat jalgade vahelt - tundub, et siit tuleb järgnevateks trennideks uus teema.

Eile ProSura vastu, üsna hea olek

Võitsime kindlalt 10v11:5. Vastas PS-i enda vv (suht korralikult feilitud esitus), Raimonts meil väljakul (kaitses). Normull häälestus oli PS-i vastu mängimise kohta - tavaliselt valitseb mingi ebaterve üleoleku tunne, millest tuleneb kuidagi alateadlikult natuke kergemalt asja võtmine. Vahetult enne platsile minekut, peale soojendusvenitusseeriaid, tegin Raimontsi soovitusel pikki väljakut 2 kiirendusjooksu, et olekut pisut äratada/ teravamaks ajada - ei oska öelda, kas mõjus, aga olek oli ok. 5 väravat seljataha tundus kuidagi liiast, just selle kohta, et olek tundus päris hea, aga no väravad olid üsna ausad ikka ka: 3 ristikat, üks Jänkunäo 1-1 tulek, 1 mäsujärgne, kui olin peale paari eelnenud äksionit külili maas ja suht mängust väljas. Jänkunäo värav jäi natuke kripeldama, sest võtsin seda kuidagi kriipsukese võrra liiga kergelt - läksin kuidagi  ebatavaliselt poolpüsti jalkavv moodi talle peale. Aga nojah, üldse, meil küll rünnak töötas üsna ilusti, kuid selle 'kompenseerimiseks' hakkas kaitse logisema ja kuskil alates mängu 2./3-st  tehti mu elu päris huvitavaks.
PS-i Siimuga tekkis väike vaidlus teemal, kas maskis tohib olla näoga vv-i poole. Kuna tüüp jäi oma arvamuse juurde, et tohib, tõmbasin tal, kui ta edasi maskitas (nüüd küll õigetpidi), karistuseks tossupaela lahti.

PS. Peaksin ennast vist looma(näo)kaitsele vabatahtlikult üles andma, sest mul on mingi eriline loomanägude kiusamine sisseprogrammeeritud. Eile sai Jänkunäo-vastasus lisatuure juurde, kui tüüp mulle kaikaga vastu rinda lõi (olin pikali ja just saanud palli ta eest ära võtta). Tegelikult, peaasi, et see 'kiusamine' liiale ei läheks, ei hakkaks keskendumist segama. Igastahes seda põdemist, võitluslikkuse mahasurumist, mida mõnede intsidenti järel vahepeal rakendasin, ei tohiks enam lubada. Siis muutun liiga pehmeks ja kogu vv-oleku süsteem kukub kokku.
Ja muidugi tuleks mainida ka, et mul poleks midagi selle vastu, kui keegi sama aktiivselt vastase vv vastu mängib, nagu mõned loomanäod minu vastu.

Eile õllekas, lõpuks taas positiivse poole peal

Normaalne tunne, nii enne, ajal, kui ka pärast. R-ga u pool ajast punktpunktimäng, siis hakkas mulle järjest tulema natuke suuremaid võite ja lõpuks kogunes +8. Nevergiveup töötas üsna korralikult ja kohe oli ka väike % teravust lisaks ja arvatavasti mõned lisaseivid ka. Viimaste ndl-tega võrreldes oluliselt rohkem ka juutuubikaid seive (kui neid viimasel ajal üldse oli). Üks isegi alltimebestof-i kanti, kui võtsin hüppelt õhust ära keha sirgelt maaga paralleelis, käsi ette sirutatud, Marekilt tulnud ristika järgse vormistamise löögi.
Eilsele eelnes 2 korralikult välja magatud ööd.

Eile Järveotsas, jätkuv bõhh...

Nelja geimiga tuli R-i käest -7 kaotus. Mängulust on endiselt kadunud. Juba kaheksas trenn järjest läheb puuduliku tundega. Asi pole niivõrd isegi õige vv-oleku puudumises, vaid üldse mängimises kuidagi isutult-kiretult.
Üks hea märk siiski oli eile: lõpu bullitiringi ajal võtsin end kokku, tõusis nagu mingi sportlik viha, et kuidas saab nii! Võtsin kõiki bulliteid eriti agressiivselt, algaasend viimase aja tavapärane üks käsi maas, ründasin pea kõiki lööjaid nii, et vähesed jõudsid üldse mingi lööginigi ja seis jäi ~11:2 mulle. Tuleb meelde jätta see tunne, mis eilsete bullitite ajal peale tuli, see oli just see õige! Enesekindel, keskendunud, agressiivne. Tundub, et viimaste aegade mõningane rahulikkuse propageerimine on võitluslikkuse mürgitanud - sai alguse, kui hakkasin põdema oma 'ebasportlikke' tegusid mitmes järjestikuses trennis.
Seda ka, et viimasel ajal tuleb kuidagi er palju ristikate väravaid. Eile proovisin selle ennetamisega tegeleda. Lõpupoole, tänu enese mängu pisut erksamaks muutumisele, hakkas ka ristikate äravõtmisi tulema. See, miks praegu ristikaid nii palju taha tuleb, tuleneb positsioonivalikust nagu oleksin korralikus aktiivses liikuvas olekus, mil on suht reaalne riskantsete põhipositsioonilt välja liikumiste järel jõuda söödu korral uuele positsioonile. Natukegi uimases olekus muutub see jõudmise võimalus oluliselt väiksemaks. Kui ei ole õiget äksi täis, tuleb positsiooni valida konservatiivsemalt!

Laupäeval liigamängus Kristiines lisaajavõit Sparta/Automaailm II üle 4:3

3:2/0:1/0:0/la1:0, pealelöögid 45:35 meile(!). Vaatamata viimase 2 ndl trennides Raimontsile alla jäämisele (+ R-lt 2 head esitust eelmistes liigamängudes), leppisime kokku, et hommikul 11:00 algavat mängu alustan siiski mina. Soojenduse aeg jäi väljakumeestele vist liiga lühikeseks, nagu ei olnud aega teha esimesi vaiksemaid pealeviskeid, kohe läks siuh-säuh skeemitamiseks - ja väh vv-le pold sellest küll mittemiskit kasu, aga no ega ei öelnud ka, arvasin, et pole viga, saan hakkama. Tglt jäi soojendusest pallitunnetamiseks väheks. Soojendusvenitusi tegin kõrvarite ja bestofmussiga ning meeleolu oli asjalik-hea. Olek oli selline ok, aga mõningane hommiku-paks pea kestis vähemalt pool mängu (öist uneaega oli justkui normaalselt). Võtsin 25 min enne mängu 1 Enduro geeli ning kolmandike vaheaegadel veel pool+pool.
Vastane oli kardetust hambutum. Meie kaitsetöö oli piisavalt tõhus, pealelööke kogunes mulle küll suht korralikult, aga läbilastud teravuste hulk oli igati seeditav. Seljataha tulnud väravad olid: esimesed kaks deflectionist läbi mäsu, kusjuures esimene puhtalt standardasendi jalgadevahelisest kolmnurgast läbi; kolmas, kui vähemuses mängides lasti vastase ründajal paremal küljel meetri-kahe kaugusel väravast suht segamatult opereerida, liikusin löögile vastu, aga tuli siiski kuidagi maadmööda jala kõrvalt sisepostiäärde ära.
Sparta tegi üsna palju ja üsna hästi maski (er entusiastlik oli taas Koit), aga õnneks ei tulnud neist situatsioonidest eriti ohtlike pealelööke, kuigi üritati palju. Korra sain väravaesises mäsus käpuli olles jalahoobi vastu lagipead, et lõi korraks uimaseks ja võtsin taastumiseks väikse mängupausi (aga pigem taktikalise). Üks meeldejääv seiv oli, kui paremalt küljelt liikumisega pääses vastane mu ette 1-1, liikusin taga kaasa, mängis mu näiliselt juba üle, aga tõrjusin pealelöögi küljele hüpates väljasirutatud käega praktiliselt kaikalaba vastast. Sain kohtunikult 2 hoiatust: kord ütles, et ma ei mängiks palli väljastpool ala käega. Küsisin, mis? Ütles, et olevat seda korduvalt teinud. Kord kui Kungla karjus teiseset platsi äärest, et ma olin 2 meetrit alast väljas, olin tegelikult piiripealt kindlalt end täielikult alasse tagasi lohistanud, enne kui palli kätte võtsin (samas iseasi on võimalik vv-alast väljaspool maas olles mängimine). Teine kord sain hoiatada, kui üritasin maski tegeva Koidu tossupaela lahti tõmmata (kõvasti oli kinni, rsk :) Muidu hoiatati rohkem Spartakaid väravaees liiga jõulise mäsutamise eest. Kord üritasin peale mäsu-äkshonit ise pool maas olles kiiresti palli Sillule toimetada, aga vastane sai palli vahelt ja tuli kiire lähisituatsioon, mis lahenes siiski meile positiivselt. Oli veel mitmeid justkui liiga kiireid avamisi peale palli kätte saamist, aga er ohtlikuks need siiski ei kujunenud. Vabalöögiolukorrad lahenesid suht ohutult, enamus olukordades sain ühe kaitsja tagaposti hoidma.
Kõik meie põhimängust tulnud väravad tegi teine viisik (Anti, Oll, Priit), lisaajavärav Mikkolt. Peale teise kolmandiku alguses tulnud 3:3 väravat järgnes mul lõpuni praktiliselt vana liigamängu jagu nullihoidmist (43 minti). Hea lõpptulemus ja tõenäoliselt parim tõrjepross ever (91.4), aga kindlalt parimaks esitusteks pean endiselt 3:4 kaotusmängu Ferrata vastu 09/10 hooajal. Muide, see oli minu väravas olles alles teine üheväravaline liigavõit (lisaks 2 hooaega tagasi 5:4 Saku II-ga).

Kolmapäeval Järveotsas, jätkuvalt automaatika

Tuli suht kindel 5:10 lutt. Jõudsime teha ainult 2 mängu, mis on mõnes mõttes ju hea tulemus. Aga samas, väljak tundus lihtsalt üle keskmise mannetu. R-l oli muidugi ekstra inspiratsiooniallikas see kord - kihlveodiil Jäxiga (nullimäng vs 'värav nr 13-lt'). Jäx sai oma kätte, kui üle poole oli mängitud, aga asi ei jäänud nii... :)) (sündmuste põhjalik ülevaade raimondo69.blogspot.com-ist). Minu ekstra inspiratsiooniallikas - laupäevane mäng - ei läinud tööle, aga selle kohta on teooria olemas: max 6 h-sed uned juba mitu ööd järjest... Automaadipeal tegin ok esituse ära, aga oli järjekordselt selline õige oleku mittekuskilt väljavõlumise tunne... Ja täna magasin 9h, ja hommikul tööle tulles palli hüpitades oli selgelt hoopis teine tunne käes/kehas/vaimus... Tsiteerides klassikuid: "Jätkame võitlust!"

Eile trennis Sura vastu 4:3, suht bõhh

Oma töö tegin üsna ok-lt ära, aga seda õiget tunnet polnud, polnud nagu kuskilt tulemaski. Alul mängisime kordamööda 2 või 3 ringi kummalegi meeskonnale 2 min arvulist ülekaalu/vähemust. Selle võitis Bändidos 1:0. Edasi tavapärane mäng jäi 3:3, kusjuures olime kogu aeg tagaajav pool. Esimene värav tuli taha kesk-kaugmaa viskest 11 pealt. Pöörasin rohkem tähelepanu Jäxi apaatsele-mõttetule kaitsetööle, kui pealeviskele ja tuli suht tõrjumatult sisse ära (vist esiposti äärde). Teine ristikast tühja väravasse, pold mingitki shanssi jõuda, aga oleks võinud pisut rohkem ennetada siiski (poleks tõenäoliselt ikka jõudnud). Edasi korrigeerisin ristika ennetamist, aga ühtegi õnnestunut enam ei tulnud. Kolmandat väravat ei mäleta. Esimesed 10 minti ei saanud ma kordagi palli puutuda, edasi läks asi enamvähem võrdseks. Lõpuminutid olid jälle suht tegevusetud. Kuskil mängu keskel üritasin nii poolõnnestunult propageerida pisut erksamat olekut: kui Sura liikus palliga kaugemal võtsin püsti seistes sisse jalkavv-i alert-asendi. Ja meiel rünnaku ajal liikusin oma vv-i ala piirile, mis tekitas mingit varasemate aastate PS-i vastu mängude tunnet.
Kui laupäeval on samasugune olek, siis pole küll mõtet Sparta-Automaailm II vastu mängima minna, samas päevad pole vennad. Jätkame harjutusi.

Liigavõit Kunda Nordiku üle 9:4, Raimondo väravas. Mediteerimisest ka

Laupäeval oli siis Keilas Bändidos vs Kunda Nordik. Mäng oli oluliselt pingelisem, kui lõppseis näitab. Kolmandikud 1:1, 4:3, 4:0, pealelööke Raimontsile 29, venelasele 40. R mängis suht ebameeldiva vastasega üsna hea mängu. Mikko tegi 3+0, Priit 2+1. Üks olulisi märksõnu oli kohtunik, kelle tegevus meie vastu paistis üle keskmise silma (karistusminutid 12:2 meile).

Olen vahepealsete (vv-)vabade päevade jooksul üle mõne aja tegelenud taas meditatsiooniharjutustega. Ühe saalihoki-teemalise leiutasin ka: kõndides palli õhku viskamine ja püüdmine, kogu aeg keskendunud palli tunnetamisele - siis kui ta käes või ka õhus on - päris omapärane kogemus. See on mingis mõttes see asi, millest kunagi sai siin soovitustes räägitud, et peaks tundma end palliga (ja väljakuga ka) samas süsteemis olevat. Aga no see peab kuidagi väga diibilt sees olema. Spetsiaalselt sellele keskenduma hakates lööks muu 'süsteemi' segi.

Eilne Järveotsa, läbi soki tehtud

Puust ja punaseks väljend "nagu lehm libedal jääl".
Unustasin jalatsikoti koju ja mängisin tänavatossudes. Kuna niisama tekitasin põrandale musti jutte, tõmbasin jalatsitele sokid peale, ja muutusin naljanumbriks. Libeduse tõttu oli võimatu end liikuma lükata, ja oma võimetuse tõttu läksin mitu korda naeruväärselt endast välja. Raimonts tegi mulle ära u suhtega 5:1 (paralleele Eesti jalkakoondisega jätkub vist veel pikaks ajaks). Juba kolmas kord see aasta on Järveotsas toimunud Täielik Ebaõnnestumine tänu mingitele 'välistele' teguritele + neile kolmele veel halvamaitselisi trenne lisaks... ja kunagi oli see pmst meeldivaim trennipaik.
Püüdsin end kohandada oma liikumispuudele ja püsida rohkem väravapostide vahel, aga no isegi värava keskel olin väikeste liikumiste jaoks liiga suure hälbega. Näiteks, 2 korda löödi tagant ümber värava tulekuga niimoodi ära, et ma lihtsalt ei olnud võimeline jõudma enamvähemgi tagaposti katma. Liikumisprobleemidele lisaks tegin mingi eriti vääraka tõrjeürituse, kaugelt u nabakõrguselt tuleva palli suhtestõmbasin nagu keha eest, et käega tõrjuda (v maiteamismatahtsinteha), loomulikult läks käe ja keha vahelt sisse.
OK, mäng oli häiritud ja olin liimist lahti, aga see viimase aja kontrollimatu frustratsiooni väljaelamine - juba neljas trenn järjest väh üks 'intsident' - on tõsiselt häiriv. Võimalik, et asja taga on isikliku elu probleemid, pinged töö tõttu, aga no kamoon, tuleb end kätte võtta. Järgmises sissekandes tahaks näha väikest kokkuvõtet, mida ette võtnud olen.
Oli siis midagi positiivset ka? Ndlv-i mängu eel paistis väh Raimonts üsna terav - minuga võrreldes oli muidugi raske mitteterav näida, aga no talle tuli ikka suht vähe taha kah. Peale mängu võtsin juhtunut suht rahulikult, mis juhtus, see on möödas, ei hakanud omaette tusatsema. Bullitiringid läksid suht hästi. Omaette nähtus oli Sillu, kes sai mulle 3 järjest sisse, neljanda tõrjusin (+ Raimontsile sai ka 3 taha), lisaks talle said mulle veel sisse ainult Siim ja Kaido. Ning Jäx 2 korda... kui oli eelnevalt juba 2 korda puusse pannud.

Eile trennis ProSura vastu kaotus, motikas

Kaotasime PS-le, Raimonts sealpool väravas, 4:5 (4:2), viimaste minutite kaotus, ilmne motipuuduse/lõdvaltvõtmise-kaotus, edu käes - laseme lõtva, ma ise ei saanudki motikat käima - no tõrjeid ju tuli, aga väravaid ka: esimene maskitagant teiseltpoolt maski, teine kaitsja lähisööt väravasse - loll sööt, aga ka minu ilmne mittevalmisolek, 3-5 siuhsäuh, kiired söödud värava ees, ei jõudnud midagi mõistlikku teha.
Maga end välja! Haa, tegelt on Eesti jalkakoondis süüdi.

Eile õlletrenn, ok olek

Läksin lihtsalt trenni, ilma eriliste plaanide v olekuta, ja trennis ka, lihtsalt läks kuidagi suht õnnestunult, ja tuli lõpuks +9 Raimontsi vastu.

Eile trenn Järveotsas

Üle mõne aja taas 1,5 h-ne trenn kolmapäeval, Viskoosa esindus nüüdsest kolmapäeviti trennis. Esimene pool oli suht hea, teine pool suht katastroofiline, R-ilt sain puhta luti. Edaspidi, kui tekib varustusega probleeme, tuleb need kohe lahendada, ja lahendada lahendusi poolikuks jätmata. Nirginäo vastu ebasportlik käitumine kuskil trenni keskel lõi pisut tasakaalust välja - prooviks natuke rahulikumalt võtma, väh trennis. Ristikate võimalikkusega ennetavalt arvestamine ja nende vastu tegutsemine logises täiega.

11.11.2011 Edit:
Raimonts värskendas pisut mu mälu. Nüüd tundub, et ebasportlikul käitumisel olid mingid alateadlikud eelmisest hooajast pärit tagamaad. Süümekad vähenesid mõne kraadi võrra.

Esmaspäeval ProSura väravas Bändidose vastu 4:5, üsna hea olek

II ndl järjest oli reaalne aidata PS väh viigini B vastu, kahjuks ei pidanud jälle lõpuni (seekord lausa viimase sekundini) vastu. Pool soojendust tegin B väravas, teise poole PS-i omas, kus harjutati meeskondlikku kaitsemängu, ja pmst mulle pealeviskeid ei tulnudki. Aga sain end mänguks ikkagi üsna heasse vv-olekusse - eks B vastu mängimine inspireerib üsna hästi. B väravas oli Marek (Raimonts haige), ja ütleme, et 'päris-vv' oleks pidanud paar väravat vähem sisse laskma. Endal oli peal vbl isegi midagi flow-laadset, kus järjest toimusid justkui väljalülitatud mõtlemisega tegutsedes õnnestunud reflekstõrjed ja -pallijärelehüpped. Olid mitmed väga intensiivsed/agressiivsed pallile värava taha järele hüpped. Üks omapärane palli õhust püüdmine oli, kui pmst lõin väljakumängijate peade kohal mäsus palli 2 korda õhku, enne kui selle kinni püüdsin. 1-1dede tõrjumine pidas ilusti tänu lõpuni asendis püsimisele, kuni korra tuli ära liikumine - ülakeha kaasa minek Priidu liikumisega - ja värav. 1 värav tuli imelikult Kaido maadligi väravatagant tulekuga ja kuidagi posti äärest sisse surumisega, kuigi olmastarust oli mul nurk kinni (reis oli vastu posti), aga võimalik, et kõige alumises servas pold jala ja posti kontakti ning Kaido tuli üsna kõva surumisega tagant... Tagant tulevate zorrotajate eest tuleb väravat veelgi tõsisemalt blokeerida, et ka jõuga poleks võimalik sisse suruda! Üks värav tuli Riku kaugviskest, mask (kaitsja ja Urx) oli ees, nägin viset tulemas, olin õiges kohas, aga pall läks Urxi kehast täiesti teise suunda ja sisse. Üks värav suht lootusetu ristikaga. Viimasel sekundil, kui B-l oli 6 väljakut peal, veel üks puhas ristika värav. Selle võib mõneti ka enda arvele kirjutada, mõte rändas juba pisikese aga tuleb välja, et piisava protsendi võrra mängu läbi saamise teemadel, olin kuidagi liiga väravast kaugele liikunud, et pold mingitki lootust teise äärde läinud söödu järel tulnud löögile veel ette jõuda.
PS-kad ütlesid pärast, et nad ei mänginudki enamus ajast võidule, vaid harjutasid kaitse hoidmist, ja muide seda oli ka märgata, ning paljud pallid, mis mu lähedusse sattusid puhastati ära hoopis tõhusamalt/isukamalt kui tavaliselt.
Mängu ajal ja peale mängu tuli mitmeid meelitavaid tunnustusi, milledeist huvitavaim ja rahuldust tekitavaim oli Jürri sõnad, et sööstsin nagu krokodill pallidele järele... kotokill ju samamoodi roomaja nagu madu, varitseb ja ründab! Kiidusõnad kiidusõnadeks, aga kaotus tuli ikkagi. Tuleb olla veelgi osavam madu, ehk isegi krokodill!

Eile õlletrenn, ok olek

Selline tavaline õllekas, 3vs3 vahetusteta, kaotasin VanaleTühjale 19:28 (12:12). Palju tegevust, palju seive, mitu kaugelt sisse, 2-3 tk minu põrkest sisse. 1-1-de vastu oli plaan harjutada asendis püsimist ja üldiselt oligi nii, et enamasti kui jäin asendisse, löödi kehasse, aga kui hakkasin ülakehaga kaasa liikuma, tehti 1:0 ära (mõned). Mõned tugevad kauglöögid püüdsin õhust kinni. Visuaalidesse võib panna situatsiooni, kus ägeda surve all ja supermäsus tegin 3 tõrjet, sellele järgnes minu omade kiirrünnak ja värav. Sageli lõpevad sellised seeriad ilusale tegutsemisele vaatamata ikkagi vastase väravaga.

KÜLALISPOSTITUS OLAVILT: Eile siis esimene triibuline (vaade läbi vv kiivri).

5:4 , 4:5 ja 3:3 (minu teada)

Vatid seljas ja tundus et peaks moe pärast paar ringi sooja tegema, et annaks spordimehe mõõdu välja - s.t. et mahlad saaks lahti vähemalt (R blogi uurides on jäänd mõnikord silma, et mõnikord on kuivale jäänd :) ). See oli totaalne valearvestus, sest väravasse minnes kallas juba nagu oavarrest. Soojendusel palle püüdes hakkasin imestama vv reaktsioonikiirust, peab ikka üpris terav olema (10 a. tagasi väravas olles polnud ju löögid nii tugevad ega täpsed).  U. 2/3 läks seljataha ja mõte hakkas koos sellega käima omi radu. Niisiis läks Kaupsi esimene soovitus mitte mõtelda väravas kohe aia taha (mängus sain sellest soovitusest uuesti kinni aga peale Marexi esimest karjet väljaku ääres "tubli" oli see jälle pühitud ning koos sellega kostitas Sillu mind väravaga). Õnneks suutsin veelkord koguda end ja seekord lõpuni vastu pidada. Peale seda karjet lülitasin end ümbritsevast infoväljast välja (mis esmaspäeval ei toiminud ja väljakul oli ilmselt hästi näha kuidas lagunesin) ja keskendusin mängule.

 

Emotsioonid olid laes, sportlik viha kees, kuid mitte üle, selline rohkem Eesti koondise võidumängu pealtvaataja oma, mis siin nüüd nädala pärast tuleb :) . R oli määranud minu esimesse tiimi Marexi, mis mulle sobis :) (veel olid tiimis Erx, Siim, Kaido ja 2 viskoosakat, vastu Jäx, Sillu, Rainer, Padu J, Anti, Priit ). Kolmapäeviti enamus ajast positiivne mürakaru platsil (kui algus on hea), möllab siin-seal igalpool (vähemalt on teada, et vastane ei saa temast puhtalt läbi, kui muu ei aita siis töötleb vastast oma kaika järgi). Ning algus oligi hea, kostitas põhivv. 2 väravaga kohe :) . Mulle tundus mängu lõpuni, et minu ees olnud tiim tundis et väravas on poole kohaga vv ja pingutas endast välja 5nda platsimehe. Mulle tuli esimene Sillu kaikast, kui olin tõrjunud palli vasakule nurka (Marexi kisa saatel oli rind kummis et näe tegin ära), kus oli kaitse vs rünne. Siis lõi ilmselt kaitse instinkt välja ja võtsin posti ääres koha sisse jängides pingsalt nurgas toimuvat - sealt tuli loomulikult sööt keskele ja tehtud ta oligi - mina jõudsin vaid vaadata seda, liigutama ei jõudnud veel. Järgmistes sarnastes situatsioonides keskendusin võimalikele sööduvastuvõtjatele, jättes nurgas toimuva kaitsjale.

 

Iseenesest nägin kõiki löögi/viskemomente v.a. 1te mis oli lahtimängust ja mehi oli ees väga palju (huvitaval kombel selle viske tõrjusin kuna hoisin kätt üles tõstetuna ja liigutasin, järgmine moment tundsin laksu ja kui vaatasin oli pall juba üle värava lennanud (see oli siis see vv vanasõna mille Kaups mulle paar päeva tagasi rääkis, et anna ründajale kinnas ja ta viskab sinna :) ). Kripeldama jääb 2-3 kaugemat pealeviset - 1 - Jäx lennutas ühe enda kolmese joonelt minu poole teele, nägin seda ilusti, enne seda oleks jõudnud kohvilgi ära käia ja siis tegutseda, kuid ei suutnud püüda seda ??? - 2 - Rainer oma klassikuga hakkas keerama kolmeselt, jälgis ilusti trajektoori ja teadsin mingi 3-5 seki et sealt tuleb nüüd, tegi veel eriti pika kaare ka, et ilus oleks, aga jälle sisse, kusjuures ei olnud kumbki mingi müstika !!! 1 viga, mida kasutati julmalt ära oli see, et ma ei saand jalgu küljele lükata (ei ole harjunud), enamus väravaid tuligi vist hästi madalast tsoonist. R mainis ka, et külgedelt oli 1vs1-le nõrk, eile ei pannud seda tähele, aga täna hakkab kohale jõudma , et oli vist jah. Oli ka 1 kindel viga mida üritasin terve mängu parandada väravas kuid ei saanud lõpuni sellest lahti, tuleviku jaoks panen kirja. Muidu nagu tuli tõrjeid ja püüdmisi, aga need tundusid kuidagi sellised "ka kinnisilmi püütavad" pallid olevat, neid mille püüdmist/tõrjumist oluliseks pidasin, leidsid suures enamuses tee väravasse, mis oli eilse trenni puhul negatiivne. Ei tea, kas asi oli kogenematuses või milles.

Peale lahinal jooksvate mahlade, mis maha sadades tegid libisemise võimatuks (tõusin vahepeal püsti ja hõõrusin pastlaga laiali), oli esimeses mängus veel koom kiivriga. Soojendusel oli kõik normis aga mängu ajal kiirematel liikumistel vajus silmile, teises mängus tõmbasin rihmad tugevamini kinni. Lisaks tundsin et põlved on seest märjad - pärast riietusruumis vaatasin mõnusaid ville. Järgmiste kordade jaoks tuleks põlvedele panna midagi, mis ei hakkaks eriti liikuma põlvel (kuigi ei tundnud mängu ajal kordagi et midagi oleks liikunud põlvel) - kui nüüd mõtlema hakata siis oleks sobinud hästi mu põlveside, sest on fikseeritud ja riie ei liigu edasi tagasi. Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis vv põlvekad on ju sama põhimõttega kui mu põlveside, mix nad siis liikuma pääsesid, tõmbasin ju tugevalt kinni ???

Läksin 2-s mängus 4:2 juhtima aga lõpus olid seisud vastavalt 5:4 ja 4:5 (4:2 seisul mõtlesin, et pean vastu ja geim on minu aga näe, Marexi tiim kostitas kohe 2 kiire väravaga ja siis tuli ka 3 ja oligi kõik. Üritasin 3 x söödupunkti saada :) , ülejäänud ajal keskendusin meeskonnale (söödupunkti ei tulnud). Kui R värava ees toimus pidevalt midagi siis minu pool lasti löögile vaid kaugelt. Sillu käis 3-4 x noolimas sõrmi (ja lõi sealt mõned väravad). Tundus, et R üritas ka lõpuks söödupunkti, kuid vist ei saand ? 1 palli sain enne Sillut kätte ja teise küttis "Nirginägu" minu põrkest kuhugi vasakusse seina. Oli ka keskelt 2 1vs.1 olukorda, millest 1 suutsin puhastada , teisel sai reboundi kätte ja siis vist lükkas kuskilt kere alt paremasse posti. Mõlemad korrad oli vastaseks " nirginägu".

Kolmandal mängul jäime tagaajaja rolli ja lõpuks viimase peale mängides suutsime viigipunkti tuua ära (3:3). R vihastas mind tõsiselt mitme kindlana tundunud värava ära võtmisel (1 oli viimase liigamängu viimase tõrje taoline kui vastane küttis peale - ees suur tühi väravalapp - aga R tõrjus).

 

 

Proovisin väravas põlvili olles ka jalgu küljele välja pöörata, mida Kaups eriti sageli teeb. Algul nagu toimis aga siis hakkasin tundma survet paremas põlves mis läks mängu edenedes tugevamaks. Otsustasin, et vähemalt paremat jalga ei pööra enam välja (hetkel nagu midagi hullu ei ole, on nagu lihtsalt veits imelik, joosta kannatab).

 

Kaitsjana sain kogemuse võrra rikkamaks, tean nüüd kust tulevad löögid on raskemad - iseasi kas suudan neid ka kaitsjana rakendada :). VV jaoks lendab pall kiiresti ja mehed on aeglased, väljakumeeste jaoks on pall aeglane, kuid seal jooksevad mehed kiiresti.

Eile trennis ProSura väravas B vastu, üsna hea olek

Oli isegi reaalne aidata PS-l saada hooaja teine võit Bändidose vastu, aga tuli 3:4. Vastas oli kast, mida pee-essikad kuidagi üle mängida ei suutnud - täh nad vist just üritasid liialt teda üle mängida (tüüpiline väljakumängijate kinnisidee VanaTühja vastu). Raimonts oli väljakul (sai ka ühe posti mu vastu kirja ja kohe väravasöödu otsa, ning atakeeris silmatorkavalt innukalt kapates PS-i kaitsjaid), sest toimus järjekordne segadus ProSura vv-i tulemise/mittetulemise ümber... Soojenduse ajal B väravas. Oli selline ok olek. Bullitiringi ajal sai alles mingi 7.-8. üritaja (Priit) esimest korda palli mu seljataha, Jäxilt võlusin ootamatu ebastandardse  jalatõrjega sajatused välja, kasutasin üks käsi maas, teine põlv maast pool-lahti tehnikat rõhuga keskendunud kindlameelsel tegutsemisel, mitte nagu mitmed viimased korrad, kui pea pool-laiali otsas, keskendunud tõrjumise asemel mõtteis näis-kuidas-uus-tehnika-töötab, või mis-stiil-üldse-valida.
Vahetult enne mängu algust läksin siis ProSura väravasse, ning esimesed 5-10 minutit oli ootamatult suuri raskusi keskendumisega, olin nagu puuga pähe saanud, kontrollimatult hajevil olekus. Sundisin end kuidagi tagant ja sain siiski õigesse olekusse - tagantjärgi vaadates just õigel ajal. Enne jõudsin veel teha mõned imelikud poolkobad seivid ja Mikko sai ühe pommi oma klassikaliselt positsioonilt mu parema õla puutest tagumisse ülanurka sisse (10 min hiljem oleks ma selle tõenäoliselt tõrjunud). Edasi tuli tõrjeid 'igale maitsele'. Värvad, mis taha tulid, olid suht lootusetud, 1 vist ristikas pooltühja väravasse; 1 mäsust värava ees peale mitmendat pealelööki; 1 poolkauglöök läbi mäsu-maski tagaposti, olin ise just võtmas rohkem esiposti, kuna tundus tõenäoline, et mäsu katab tagaposti ära. B korraldas mõned korrad päris korraliku ebameeldiva maski mu ette, aga õnneks polnud see siiski liiga sage nähtus. Kontroll lahtiste pallide üle (ära võtmine/löömine) oli üsna hea. Korra tekkis peata olek nii mul kui kaitsjatel, kui polnud er kuskile palli avada, ja värava taga toimuski kiire pallikaotus. Üks tõrje visuaalidesse: Suht lähedalt ristsööt värava eest läbi, hüppasin teisele poole, siis sööt värava ette vabaks jooksnud Sillule, ma suht lootusetult asendist ja positsioonilt väljas, poolistuli, jalad harali, tõrjusin meetri kauguselt tulnud löögi jalalabaga (u nagu jäähoki vv-de õpetatusest: anna ründajale märklaud - avatud püüdmiskinnas - ja ründaja lööb nagu nõiutult sinna sisse).

Eile hooaja esimene õlletrenn, hea olek

Mäng 3vs3, mõlemal 1 vahetus. Sain kohe alguses üsna hästi minema ja sain lõpuks turvalise ~13 edu R-i ees (väravad kuskil 40:30 kandis). Lasin kuni pea lõpuni välja ilma suuremate tagasi löökideta. Aga rõhk sõnadel "pea lõpuni" - 2 viimast geimi hakkasid higiseks muutunud põlvekad piisavalt ebameeldivalt valusalt põlvi hõõruma. Need uued Precisioni põlvekad on ikka väh minu jaoks saastapoolne toode. Kõigepealt oli põlveõnnaltele viga tegemine. Nüüd avastasin kodus, et põlvedega kontaktis olev riie on niiskusest "krimpsu" läinud, mõni ime siis, et see kortsus riie hõõrub põlved hellaks. Aga see oli lõpus, täna panen trenni taas vanad põlvekad (tegin nende putitamiseks pisut käsitööd), ja loodetavasti saab nüüd selle põlvede jama lõpuks unustada. Trenn oli ju iseenesest positiivne, olin üsna hoos, sellises aktiivses olekus, tuli palju igale maitsele seive. Plusspoolele saab veel panna: Üsna hästi pidasin kinni plaanist minna palliga ründajale vastu võimalikult square to the ball ning püsida asendis; palli püüdsin üsna ok-lt; sisepostikaid oli minimaalselt (väh häirivaid ei ole meeles); hea olek oli paljus kindlasti ka tänu 2 eelneval ööl korralikult välja puhkamisele - värske olek oli; oli mitmeid pallide jalkavv stiilis õhust ära noppimisi (tuli ka üks puterdamine, aga selle parandasin kohe peale palli maha põrkamist ära).
Kriitika poolele: Tuli päris mitmeid ristikaid, mis lõppesid täiesti tühja väravasse tulistamisega - ristika võimalusega tuleb rohkem arvestada, mitte ainult mõelda esiposti kattmisele! 1 puhas kala oli, kus pall tuli värava tagant vastu mind ja väravasse + veel paar tööõnnetust, kus pall minust sisse põrkas, aga need olid sellised 'tegijal juhtub'. Mitmed pool ebaõnnestunud ennetavad pallile vastu jooksud, millest ükski siiski ei lõppenud väravaga + oli ikka ka õnnestunud vastu minekuid. Lõpus hakkas lisaks põlvevalule väike väsimus tulema peale - 2 h jutti väga intensiivselt väravas, pole vist enam harjunud.
Üks tõrje visuaalidesse: Õlleka Priit tuli tagant ümber värava ja tahtis palli sisse suruda sain jsutkui lootusetuna tundunud olukorras kuidagi lüüa jalalaba tõrjeks täpselt pallile ja hokikalabale ette.

Eile trenn Järveotsas, nii-ja-naa

Üle 3 ndl esimene normaalne trenn (vahepeal 1 valu tegeva jalaga). Mingi imetrikiga sain isegi 11:10 R-i vastu kätte, kuigi mulle tuli taha hulk halbu väravaid. Ühe kobistasin sisse, kui hüpasin kõrvale, aga pall jõudis minust ja väravast mööda minna, põrkas seinast tagasi ja minust sisse (meenub selle aasta TallinkCup, aga too oli ikka oluliselt hullem ja atraktiivsem kala); mingi 3-4 lähiposti (neist paar selgelt rooste-märgilised). Pitseri mängule pani Laureni haiguse pärast magamata ööd - värske oleku puudumine võttis kindlasti mõne olulise protsendi olekust maha. Enne trenni/mängu peab magama normaalselt! Täielikust katastroofist pääsemine tuli arvatavasti suht suure mängunälja arvelt (keha üritas küll visalt näokat panna). Tunne oli hea, aga just keha ei jõudnud 100% järele. Oli ka paras kogus häid tõrjeid, aga eks neid tule ikka väikse väljaku kiires intensiivses mängus. Magus oli 1-1 sattunud Erxi 3 järjestikuse löögi tõrjumine / löögi ette sattumine. Tundub, nagu püüaksin viimasel ajal vähem palle, kui varem, kuigi saalivälisel ajal hüpitan ja püüan palli endiselt üsna sageli, et püüdmisrefleks peaks nagu käes olema. Konkreetselt on meeles üks kahekäetõrje, kui pall oli pmst juba püütud, aga mingi refleksi ajel 'tulistasin' selle kätevahelt minema... Peaks trennis püüdmisele pisut lisatähelepanu pöörama. Eilne esimene värav tuli Svenilt: murdis 1-1 läbi ja lõi 10-11 vahelt mõne meetri kauguselt üle küljele vajunud minu sisse - olin koos ründaja liikumisega põhiasendist täiesti küljele ära vajunud - ründjaga vastakuti sattudes tuleb viimase hetkeni säilitada püstine asend, olla kannatlikult valmis tõrjeks, ja siis salvata valusalt! 
Peale mängu bullitid olid katastroof. Proovisin suht ebakindla tundega viimase aja 'avastust', tehnikat, kus üks käsi on maas ja teine põlv on poolpüsti asendis. Üle poolte löödi ära, mis on ikka väga nõrk tulemus.
Paksend põlveõndlas, muutus trenni lõpuks jälle punaseks ja hellaks, aga mängu segama ei jõudnud see kord hakata. Vaatab, kuidas see pühapäevaks planeeritud pika intensiivse õlleka (hooaja esimene) vastu peab.

Eile trennis ProSura vastu väljakul, mul mõttetupoolne rahmeldamine

Täiesti pingevaba ~12:2 võit tuli. Ainus pinge oli, et hoiaks nullipeal ära, aga kahjuks läks viimase 5 minutiga kaitse pisut käest ära. Olin parem äär kolmikus koos uute poiste Kaido ja Antiga. Kuidagi istus nende kiire liikumine, nagu mulle endalegi meeldib/meeldiks mängida. Siiski, olin suht mõttetu tegelane platsil. Põhimärksõnadeks taas: pallikäsitlemisoskuse puudulikus ja rahmeldamine. Katusählus toovad kiired ebastandardsed ühe puute lahendused sageli edu, suurel väljakul aga on oluliselt rohkem tehnilist pagasit vaja. Ainus märkimisväärne asi, millega hakkama sain, olid paar-3 korda vastase kaitsetsetsoonis pressingut tehes palli ära lõikamised + korra ei saanud hakkama väravatagant hangitud palli kiiresti pmst tühja väravasse toimetamisega. Soojenduse ajal sain 3 bullitit R-le seljataha toimetatud (hooga peale ja pettega liikumine paremale v vasakule), aga siiski kindlasti üle poolte üritustest ebaõnnestusin.

Liigas magus 6:5 võit Ääsmäe/TTÜ üle, mina pingil

Võimas emotsionaalne laks. Sai mõnusalt röökida. Peale lõpuvilet Raimontsi juurde patsutama spurtimise järel olid pmst rõõmupisarad kurgus. R tundus/paistis kogu mängu õiges zone'is olevat. Väljak pidas ka distsiplineeritult kaitsest lähtuvast mänguplaanist kinni ning kogu mängu polnud me kordagi tagaajaja rollis. Eelmise aasta meistriliigas mänginud Ääsmäe tuli paari viimase minutiga 2 väravalisest kaotusseisust välja (said 5:5 kätte minut enne lõppu), aga saime 19 seka enne lõpuvilet väravaesisest mäsust 6:5 võiduvärava kätte - oi seda rõõmuröökimist :) ja siis veel viimased sekundid kangelaslikku kaitsetööd ja mitu R-i tõrjet.

Hea uudis on ka, et põlveõnnal tundub jälle enamvähem ok olevat - parem kui enne kolmapäevast trenni, kui hakkas jälle valus. Et kui täna vv-i vaja, siis lähen trenni. Varem pidasin plaani, et lasen veel ka selle nädala jalal kosuda.

Eile Järveotsas, ei olnud hea

Fakk, kolmas hooaeg järjest olen esimeseks liigamänguks out. Loodetavasti saab Raimonts oma katastroofiliste töömurede kõrvalt siiski piisavalt mänguks keskenduda. Erinevalt minust, paistab tal vv-vorm hetkel normull olevat.
Eile sain kindlalt R-i käest ära, kuigi 8 seljataha polekski nagu päris katastroofiline. Aga kuidagi sunnitud pehmo olek. Vigastuse eelse, 2 ndl taguse teravusega ei anna võrreldagi. Ok, mingi olek hakkas küll trenni lõpuks kohale jõudma, aga... Põlveõnnal pidas vaid alguses, hakkas järjest rohkem haiget tegema ja lõpuks jälle punetus ja marraskil. Oma osa vast ka sellel, et planeeritud pikkade pükste proovimine põlveka all, jäi ära, sest polnud meeles neid kotti panna. Selle asemel põlveka alla side, aga tundub, see polnud päris õige lahendus. Ja lisaks tegi haiget ndl tagasi puusale saadud megasinikas - just, kui püksid vastu käisid.
Kasutasin uut põlvekate süsteemi: 1kordne põlvekas (lisapaksenduseta) + 2kordne püksipõlve lisapaksendus (1 lisapaksendus põlvekalt). Põlvele tekkis  teistsugune toetuspind, aga tundus ok.
Pehmo oleku trastilisim näide oli kaugelt otse 12 pealt tulnud kauglöögi jalgevahe kolmnurgast puhtalt sisse laskmine. Lugemata jäi 3(!) seljataha tulnud vilejärgset väravat - kusjuures võtsin neid situatsioone tõsiselt.
Lõpus bullitite võtmisel tuli vale valmisolek/tunne eriti hästi esile: olin suht ebakindlel ja vist 5 tuli taha. Sisse said Marek, Jäx ja Anti, teisi ei mäleta.

Eile väljak Järveotsas, ok

Selline tänavahoki ja Kristiine platsi vahepealne elamus - sobib paremini kui teine, aga halvemini kui esimene. Nagu ikka, kui mõnda aega pole väljakut mänginud, siis tunne kuidagi roostes: kus olla, kuidas joosta, keha inertsiga ei oska arvestada.
Oma paar väravat sain kirja ära, mis kuidagi vast tegi tasa puudujääke kaitsetöös - rohkem kui 2 korral küll pall minu juurest läbi ja väravasse... Aga väravad: esimene Vähile mäsu tagant kiirelt ühe justkui ebaõnnestunud puutega tõstsin palli üle vv-i väravasse, kusjuures situatsiooni jooksin otse pingilt. Teise lõin tagapoordist tulnud palli värava eest ühe puutega Raimontsi alt läbi. Ühe lõime Silluga (kaitsja) koos õhust, löök läks vist ikka rohkem Sillule kirja. + andsin mängu lõpetava väravasöödu Mäesalule.
Lõpus bullitid, kõik nagu kartsid Vähit ja trügisid rohkem Raimontsi värava poole. Läksin siis Vähile peale, üsna hambutult hooga otsejoones, lõi jalaga puhtaks, koperdasin ta jala otsa, tegin mingi poolkaare ja prantsatasin puusa peale, päris valus raisk. Vähi tuli vabandama, aga no eks ma ise olin hooletu ja väravas oleks hea meelega ise samamoodi tegutsenud. Vähi kohta veel seda, et lisaks heale nooruse ja kiiruse kombole, on tal kadestamisväärselt hea liikumine nii, et saab hästi keha õigeaegselt ja optimaalselt palli ja värava vahele sätitud. Samuti töötab tal väga hästi Never Give Up - nagu ennetavalt automaatselt reageerib kõigile esimese tõrje järgsetele situatsioonidele.
Liivik ütles pärast, et mul on 'rasked' pealelöögid, sest sellised ebastandartsed. Eks ta ole, löön kohe peale kui saan, sest midagi kombineerima hakkamiseks mul tehnilist poolt eriti pole, tuleb siis innukuse ja kiirete löökidega asja kompenseerida. Läheb palju mööda, aga mõni ikka sisse ka. Katusählys töötab see 'tehnika' üsna hästi, päris vv-dega enam mitte niiväga.
Ahjaa, ja mängisin uue Canadien Maple 27 Black Ovaliga. Ei saa öelda, et just õnnetult oleks esimesel korral läind

Eile trenn järveotsas, uued põlvekad, jalg rivist väljas

Panin uutele Precisioni põlvekatele vanad Exelid peale, oli hea turvaline tunne, sai isegi pükste lisapaksenduse ära võtta, aga soojenduse ajal sai selgeks, et jalad muutusid põlvedest poolenisti liikumatuteks. Nii, et väravas toimus liikumine pmst sekundilise delayga, mis vv-le tähendab üsna sama, nagu väljakumehele ainult kõndides mängimine. Lisaks tegi valu põlveõndlasse põlveka kinnituste hõõrumisest tekkinud pikergune moodustis. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tekkis tõenäoliselt üritamisest teha tavapäraseid liigutusi (vaatamata põlvede ebaloomulikule liikumatule asendile) vasaku põlve sisse tuikav närvivalu. Nii polnud võimalik mängida, ja peale esimest geimi võtsin pausi, pealmine vanadest põlvekatest kiht ära, püksipõlvepaksendused tagasi ja uuesti mängima. Vasaku põlve pool-liikumatus ja valu, kui üritasin seda rohkem painutada, jäid. Tuikav valu kadus põlvest tasapisi. Pmst sain end trenni teiseks pooleks isegi enamvähem käima, ehkki standardseid kiireid liikumisi eri suundadesse oli endiselt võimatu teostada. Hämmastav abituse tunne oli, kui vastased mängisid ründel söötu, ja mõistus teadis, et peaksin nüüd juba uude kohta olema liikunud, aga keha ei jõudnud järgi, lihtsalt polnud võimalik positsiooni muuta nagu vaja.

Nüüd siis väh nädalane paus, vaatab kuidas paraneb see põlveõndla jama... Sitt värk on see, et 2,5 ndl pärast on esimene liigamäng - 23 okt Ääsmäega. Kisub jälle sinnapoole, et hooaja alguses läheb asi käest ära. Aga no vaatab, aega veel on natuke. Edaspidi peab panema põlvekate alla püksid vms.

Paar pos. asja oli ka ikka: 2 viimases mängus sain isegi enamvähem võrdselt mängida R-i vastu, aga esimeste mängudega oli seisu-rong (irw) küll juba kaugele ära sõitnud. Irooniline, et hästi toimis harjutuseks planeeritud seisust ja kummalegi poole tulevatest väravatest mittehoolimine, isegi omade väravaid võtsin suht rahulikult / rõõmu välja näitamata. Aga noh, mis mõtet seal lootusetus seisus ikka lootust kaotada :) On on On, alati! Uued põlvekad tundusid ilma tavapärase 3-kordse kaitsekihita (põlvekad, põlveka lisapaksendus, pükste lisapaksendus) pehmenduse poolest kah okeid, aga no see on tutikate põlvekate puhul ka loomulik.

Eile trennis ProSura vastu 4:2, värske olek

Algatuseks häälestumist häiriv 'intsident', kui ette teatamata tuli kohale PS-i vv. Pakkusin, et jagame aega omavahel, aga R ei hakanud väikse vigastuse pärast (no ja tuju oli ka läinud) üldse osalema. Olek oli selline erilise teravuseta hea - üle hulga aja oli värske olla (nädalavahetusel sai normaalselt välja puhatud).
Tuli suht raske 4:2 võit PS-i üle. Mitte, et oleks ülipalju tegevust olnud (normaalselt oli), aga pinget oli lõpuni (1:1/2:2). Meie uus poiss, endine PS-kas Anti tegi hätt-triki. Teisel viisikul on endiselt hämmastavad raskused kaitsest rünnakule tõusmisega.
Minu spetsialiteediks kujunes see kord eriti isukas vastase jalgade ründamine: 2 korral krahmasin mäsus ründaja jala koos palliga enda haardesse + mitu korda 'panin' jala/keha/käe vastase liikumisteele ette. Mingi mu teooria väidab, et hakkan nii käituma, kui vaja teravuse puudumist kompenseerida. Samas, mäsusid oli päris palju, ja pall tuleb vastaselt kuidas-tahes kätte saada + tuleb teha tüüpidele selgeks, et minu värava lähedal neil asu pole! 2 toredat palli ära löömist oli: üks põlvili asendist hüppele küünitamisega tsenderduse eemale löömine, teine, väravale langeva palli kuidagi asendist väljas olles viimasel hetkel ära löömine. Mäsusid siis üsna palju, ja enamus said erinevate meetoditega lahendatud, ainult 1 lahendasid vastased enda kasuks, kui väga värava lähedal saadi teha ristsööt ja löödi kõrgevõitu tennise kõksuga eilne teine värav. Esimene, Jürikas, jäi pisut kripeldama: sai ~4 meetrilt 1-2 vahelt löögile, lõi suht kohe (enda kohta ebatavaliselt vaikne ja ilma ettevalmistava 'rituaalita' löök) ja pall läks suht põlve lähedalt alla esiposti äärde sisse. Oli küll ristika järgne, aga oleks vist saanud võtta natuke parema positsiooni + kahjuks tuli siis just mulle taha Jürri esimene poole-vahetuse-järgne värav.
Ülesannetega er ei tegelenud. Keskendusmisharjutust ei teinud. Müüri taga tegelesin küll palliga. Kaitse juhendamine endiselt ei toimi. karjun ainult SELJAS, PUHTAKS ja HEA/ILUS... Vaid korra vabaka ajal, kui Erx küsis, kuhu vaja, ütlesin, 'Tagapost', ja toimis hästi.
Soojenduse ajal tehti harjutust, mida olen mõelnud isegi soovitada: läbimurre nurgast värava ette. Päris palju löödi ära, aga hea terav kiiret liikumist/reageerimist nõudev harjutus.

Eile Järveotsa, tundetu

Mingil 'ebaausal' kombel sain eile R-i vastu viigi kätte - tsiteerides klassikuid: mingi bõhh oli peal. Vv-tunnet ei olnud. Väravas kohal viibimine tegi oma töö siiski enamvähem ära ja eks mõned seivid ikka tulid ära, ka ägedapoolseid, aga rahuloluks põhjust polnud. Eriti tajutav oli Never Give Up-i puudumine. 3 väravat tulid nii, et peale must mööda lööki jäin mingiteks hetkedeks lakke vahtima, rasket saatust needma vms, ühe sõnaga molutama, selle asemel, et kohe edasi hüpata - kas see edasi võitlemine väravast päästnud oleks, pole kindel, aga no selline apaatsus...Isegi väljakumängija ei tohi endale sellist asja lubada.
Eriti tähtis: Kui NGU ei tööta, siis tuleb seda pushida! selle taga on 'kõik' kinni - õige tunne, aktiivne olek, nii mõnegi lisatõrje tegemine.

Eile Kristiines ProSura vastu - ok olek

Võitsime 3:2, Raimonts PS-i väravas. Meil 12 väljakut kohal, domineerisime, aga kuidagi segamini tundus süsteem, toimus midagi eelmisele esmaspäevale sarnast.
Esimene värav tuli suht kiiresti taha, mõlemad väravad üsna ühesugused, vise 10-11 vahelt ~3 meetrilt taha posti. Reboundide suhtes tundus kuidagi hea terav tunne see kord.

Eile Järveotsas, heapoolne olek

Seekord, erinevalt eelmisest kolmapäevast, ei läinud negatiivse meelestatusega trenni, et äh, mõttetu lühike. Aktsepteerisin lihtsalt fakti, et olud on sellised. Viimasel ajal oleks kogu aeg nagu "kevadväsimus", suht halvasti magan ja siis on koguaeg mingi uimasus-unisus peal. Eile enne trenni kodus sõin teise paki Panther4ever pulbrit ära ja siis teel trenni promos Raimonts Nutrend Endurosnack geeli, seda ka siis terve tuub... No ja mõju... igastahes unisust polnud enam, aga polnud ka hullu energy laksu, nagu võinuks oodata, et tuleb peale mingi poolnärviline olek, et ei tea, mida oma energiaga peale hakata. Lihtsalt valitses normaalne (nagu märkamatu) hea füüsilise ja vaimse energia foon.

Raimontsiga seis see kord nö. 1:1 - geimid talle 2:1, väravad mulle 12:10. Põhielamus oli, et  esimest korda tuli välja / jäi meelde rohkem kui 1 uh-oh-tõrje. Pmst 2 'ristikat'. Ühe puhul oli nagu asendist väljas vasaku posti ees, kellegi paremalt suht värava lähedasest löögist hüpples pall parema posti äärde, mingi imeliku viimasehetke meeleheite käevibutusega tõrjusin palli eemale. Teine oli rohkem klassikalisem hüppega ristika ära võtmine. 2 akrobaatilist uh-oh-tõrjet oleks võinud veel tulla, aga siiski läksid tõrjekäest/jalast sisse. Sain 2 väravasöötu, millest teine oleks küll vaid jäähokis kirja läinud - olin teine söötja. Aga mõlemad suht ühesugused: Keskjoone juurde paremasse serva sööt, läbimurre mööda paremat äärt ja värav (sööt keskele ja värav). 2 värvat tuli käe ja keha vahelt üsna tugeva puutega läbi, et kui õhukese "ROY 33" asemel oleks olnud õige vv-särk, oleks ehk kinni jäänud pall. Lõpus 2 Jäxi 1-1-de lahenesid üsna sarnase stsenaariumiga minu kahjuks: sai järsku kuskil 10-11 vahel läbimurdele, läksin vastu, tillitas siia-sinna, ja sai must mööda lüüa. Pahapaha, jõudsin juba hakata mõtlema, et 1-1dega läheb viimasel ajal üsna hästi. Aga no väh 1 ta esimese geimi aegse 1-1 tuleku löögi võtsin vastu rinda ära.

Harjutused olid maski taga palliga tegelemine ja "Rahulik ohtlik madu". Teist tuletasin peale pea iga nii mulle kui ka R-le löödud värvat meelde. Maski asja unustasin ühe Priidu maski ajal natukeseks ära, tegelesin natuke ka maski jälgimisega, no ja igastahes löök läks sisse... Tuleb vist nii suhtuda nii, et mask on tüütu post, kellest tuleb mööda näha - temaga tegelemisel pole mõtet, ta jääb nagunii ikka samaks tüütuks postiks. Maskiga tegeledes kaotaks ainult väärtuslikke hetki, mida võiks hoopis palli otsimiseks-jälgimiseks ja värava katmiseks kulutada.

Eile ProSura väravas võit Bändidose üle. Uimane v rahulik?

Ajalooline 5:3 (viies värav tühja puuri). Varem ka korra B-d võitnud - siis 2:1 Vanatühja vastu, nüüd siis päris asi Raimontsiga B väravas. Ütleme, et vv-d tegid oma tööd normaalselt, aga just Bändidose rünnak oli hooaja esimeste trennidega võrreldes logisev (ProSura mängis oma tavapärase taseme välja).
Mul oli magamatusest üsna uimo olla (R ütles enne trenni, et tal sarnane asi). Katsetasin mingit Panther4ever Blue Shine toidulisandit-pulbrit. 1 pakk u 1,5 h enne trenni, ei tea, eks ta mingi kohvi moodi laksu nagu andis, aga rohkem ei oska kommenteerida. Igastahes oli alguses väljaku ääres soojendusharjutusi tehes mingi eriline laiskus peal, soojendusvisete ajal pold märgata erilist teravust, ning mängu ajalgi oli kuidagi uimane olek. Aga samas, mingi rahulik-kindel olek oli ka. Aga samas, miks poleks pidand olema 'rahulik-kindel', kui poole mängu peal oli seis 4:0, ning tuli tegeleda 'vaid' seisu hoidmisega. Aga samas, tegevust ikka oli, kuigi meeldivalt suur protsent löökidest läks kaitsjatesse v väravast mööda ja suur osa "tegevusest" oli B-i susserdamisel silma peal hoidmine.

Ei mäletagi täpselt, aga väravad olid kõik vist sellised jätkusituatsioonid, kus oli juba 'korralik' töö tehtud, aga kahjuks ei suutnud lõpuni... Meelde jäi Erxi 1-1 tulekuga keskpositsioonilt küljele kaasa liikumine (ära kannatamine) ja lõpuks löögi rindu võtmine. Raimonts mäletas 2 youtube'i väärilist ristika ära võtmist. Ise nagu konkreetselt ei mäleta, kuigi tavaliselt on need väga meeldejäävad, sest enamasti lõppevad ristikad väravaga (või paremal juhul mööda löögiga). Paar korda läks pall hüppava minu alt läbi, et mõtlesin juba, et oli sees ja nagu hangusin hetkeks. Õnneks sain enne taas liikuma, kui asi ohtlikuks jõudis minna. Never Give Up!

Mõtlesin, et katsetan tervelt 4 trenni ülesande andmisega. No ja oli nagu oli: 1) tavapärane palli liikumisele keskendumise harjutus tuli vaid paaril-kolmel korral meelde; 2) "olen rahulik ja ohtlik nagu varitsev madu" affirmatsiooni meelde tuletamist (er selja taha tulnud väravate järel) ei olnud er vajagi, nagunii olin rahulik ja üsna keskendunud; 3) väravate vähesuse tõttu ei saanud eriti "harjutada" ka rahulikku palli väravast välja võtmist, aga meeles oli (varem olen 'propageerinud' coolilt palli väravasse jätmist v ülbelt kuskile väljaku nurka viskamist); 4) maski taga hoida tähelepanu vaid pallil ja väravasuu võimalikult effektiivsel katmisel - oli meeles, läks vaja, järgisin. Lisaks püüdsin ka tulemusele ja ajale mitte mõelda, et rohkem ainult hetkes olemist ning segavate tegurite miinimumini viimist harjutada.

Põlvekaitsed hakkavad õhtule minema, vajuvad külgedele ära, nii et häirivalt palju pidin neid sättima. Võtsin rihmade uuesti kinnitamiseks isegi aja maha, aga kasu polnud pmst miskit. Mingi hetk hakkasin põlvekate peale juba närvi minema, aga sain asjal sabast kinni, ja rahustasin end maha.

Järveotsas esimest korda tunnine, mõttetu

Alguses kiiresti mingeid ägedaid seive-seeriaid, siis kiiresti palju mingit jama, palju ristikaid kiirrünnanku väravaid, siis lõpus kiiresti jälle mingeid toredaid seive, aga  suht lootusetut kiiret jama tuli ka ikka otsa, ja siis saigi kiiresti läbi. Sai kiiresti sita tuju. Nüüd juba kiiresti poh', sest kiiresti tulnud, kiiresti läinud.

Mingid uued 1-1e äravõtmise ideed õhus (kannata, tunneta, jala asend), töötas nagu suht hästi, vaatab, arendab, räägib veel.

2 korda fikseerisin mööda mängida üritava ründaja vastu väikse aga jõhkravõitu refleksiivse 'tõste' sooritamise - NGU-i normaalne osa?

Eile trennis ProSura vastu, hajevil olek

Tuli kindel 9:4 võit, kuigi lasin esimeste sekunditega Rainieri kalast tekkinud Sinepi läbimurdest palli selja taha. Oma osa väravas oli ka enda valearvestusel (sarnaselt nagu nädal tagasigi esimene värava puhul) - liikusin ette sööstva ründaja eest palli ära võtma, väike valearvestus, jäin kuskile eikellegi maale, ja Sinep mängis must paremalt mööda - olin ta küll juba üsna küljele suunanud, kuid ootamatult suutis ta terava nurga alt siiski sisse lüüa. Aga kuidagi oli kogu aeg tunne, et PS-l pole täna mingit võimalust, tehku Raimonts vastas, mis tahes. Meil mõlemal oli mingeid üliägedaid seive, aga Bändidos oli lihtsalt üle. PS-i ei aidanud oluliselt isegi mu seekordne kohati uskumatult hajevil olek, mille põhuseks võib vist pidada, et pea oli täielikult täna hommikuse tööintervjuu lainel. Hajevil oleku parimaks näiteks oli 2 uskumatult adressaaditut palli mängu panemist - võib öelda, et viskasin palli suvaliselt minema. Õnneks lahenesid mõl olukorrad suurema kahjuta. Muidu tõrjed tulid nagu automaatsüsteemis, sellega justkui probleeme polnud. Et olek pole õige, sellest võis juba soojenduse ajal aimu saada - sellise peaga mängule küll ei tohiks minna.
Üritasin harjutusena ka keskenduse viimist palli liikumisele. Päris nurjunuks seda pidada ei või, aga eelmine esmaspäev oli parem.

SNAKES

The snake is the ideal goalie. Snakes are cool and calculating with a dose of explosiveness. The snake establishes his or her angle, but is patient enough to draw the prey (the shooter) in close enough so they can’t escape the goalie once the attack occurs. Think of this example: the shooter is like a mouse. A 6 foot long rattlesnake will stay coiled in a tight ball so the mouse thinks it is safe to walk by. The snake will have the patience to let the mouse get close enough so when the strike occurs, the mouse cannot get away. Hockey works the same way. The snake goalie takes a confident step to the angle, maintains a coiled, strong stance and explosively attacks when the shooter is drawn within range. The snake goalie also recovers quickly to the next play. The strong stance does not tip off the shooter what type of save attempt is coming.

Fred Quistcardi artiklist "Goaltending Personalities: Turtles, Rabbits and Snakes"

Eile Järveotsas heapoolne olek; olen madu

Olin eile šamanismilainel ja hakkasin maoks.
Soovitustest: 'vv peab olema nagu saaki varitsev madu: rahulik, ohtlik, valmis iga hetk ründama - see peab välja paistma, olema kehakeele osa'.
Aga see "nagu" tuleb sealt ära võtta.

Väravas ei teinud nagu midagi väga erilist, aga tüüpidel oli suurem osa ajast suuri raskusi mulle sisse saamisega. Lasin esimeses 3 mängus kokku 2 väravat sisse. Ja siis viimases tuli kiire lõppmäng ja 5 vastuseta kolli seljataha - esimese viisiku nelik oli hoos. Üks viimaseid väravaid jäi kripeldama, kui suurema mäsu lõpetuseks sain pihku ründaja kaika, mitte palli - pall rändas hoopis värava ette, kust see tühja väravasse löödi.. Lõpetuseks võitsin bullitilööjaid ~12:6 seisuga.
Muide, viimases mängus kaotasin oma cooli, kui hakkasin õiendama meie  värava ees toimuva mängusituatsiooni ajal omavahel kasutult sõnelevate tiimikaaslastega.

Seekordne Ülesanne kujunes üsna mõttetuks - väidetavalt pole sellise intensiivse mängu juures võimalik keskenduda puhtalt palli jälgimisele... kui mõned korrad proovisin, kadus tähelepanu ülesandelt väga kiiresti. Aga peab veel katsetama. Never Give Up-i polnud nagu vajagi meelde tuletada, see oli oleku osa. Mao-teemas olin ka juba eelnevalt sees. Õhtul teel töölt koju tegin Mulderi 'Real New Rave' mixi saatel ekstaatilist vv-i visualiseerimistantsu - päris huvitav elamus :)

Roses are red, Violets are blue. They got 10, and we got 2

1970-datel kaotas Bruins Canadiensile ühe mängu 2:10. Peale mängu tuli Bruinsi treener vihasena riietusruumi ja päris vv Gerry Cheeversilt aru, mis juhtus. Cheevers vastas rahulikult järgmise poeemiga:
“Roses are red, Violets are blue. They got 10, and we got 2.  See you later.”

(InGoalMag-i artiklist : Win as a Team, Lose as a Goalie! Mental Training Series – Article #1)

Eile Kristiines ProSura väravas Bändidose vastu - ok vv-olek

4:7 (4:1 seis u mängu keskel), R Bändidose väravas. Ootamatult palju seive tuli õnnestunud kohavalikust / õigesse kohta liikumisest - "ootamatult", sest nii hooaja algus veel, er kui võrrelda Tallink Cupi ja hooaja esimese trenniga. Mitmed õige koha seivid lähimaalt, nii et vist ainult mina ja lööja said aru kui head. Hüppelt kiivriga seiv, küljelt kiiresse tulnud Urxi vastu, veel mingeid küljelt tulnud kiirekate seive/ristika ära võtmisi. Päris palju väravaesiseid mäsusid sai lahendatud, kas palli enda valdusesse saamise v palli ära löömisega minu v kaitsja poolt. Palju röökisin PUHTAKS! - enamasti löödi ka.  2 väravat tulid nii, et pall lendas must läbi, hüppasin veel päästma, aga napilt ei jõudnud. Sealjuures esimene Jäxikas oli selline kalamaitseline - tuli kõrge kaarpall värava ette ootavale Jäxile - lükkasin teda selga, aga ta suutis ikka kuidagi palli töödelda, mina aga kaotasin palli täiesti silmist, lõi vist läbi kaitsjaga võitluse kuidagi üle meie palli värava poole lendama, hüppasin veel, aga ei jõudnud. Oleksin pidanud tegelema palli liikumise jälgimise, olukorra kontrollimise ja vajadusel palli ründamisega, aga ründasin hoopis ründajat, ilma õigesti olukorda hindamata, mul oli tglt üsna olematu võimalus pallile pihta saada, pmst sain ainult ründajale 'haiget teha'. Sama asi kehtib ka maski taga mängu korral, kui ka kipun ründajat ründama, samas kaotades silmist palli liikumise (eile küll ses osas ei eksinud). Aga trenni ülesandega tegelemisega võib üle pikkade aegade isegi rahule jääda - proovisin hoida keskendumist palli liikumisel, läbi kogu trenni tulin ikka ja jälle selle juurde tagasi. Ka Never Give Up-i proovisin meelde tuletada ja tegin seda suht rahuldavalt - hooaja esimeses trennis olin ka selles osas pisut uimo. 2 väravat tuli esiposti, aga mõlemad väga heast löögist.

Eile hooaja esimene trenn Järveotsas

3vs3, R-i veenev võit vist, olin üsna rabe (aga eks kõigil oli hooaja esimene - eriti oli seda näha väljakumeestest). Tahtmisest jääb kõvasti puudu. Valitseb kinnisidee moodi asi, et vaatab mõned nädalad, mis põlved teevad, kas must enam üldse vv-na asja on (eile paremas põlves toimus mingi tuikamine mõnede liigutuste peale, aga üldiselt oli ok). Seni käin kohapeal keha tegemas.
Päris tahtejõuetu ka tegelikult polnud, sest sain 4 korda kaikaga vastu käsi (4. kord juba röögatasin vihast, aga no see oli ka kõige räigem neist), mis näitab, et vähemalt vahel ründasin üsna isukalt palli.

Enne trenni käis peast läbi pallile keskendumise harjutamise idee - harjutuse hindeks võib panna '0'.

Eile päeval häiris natuke, kui ootamatul kombel ei saanud lamba reaktsiooni testis kordagi tulemust alla 0,2 sek - kevadel sain üsna kergelt 5 korra keskmiseid alla 0,2...

SEB-ikas, haiglane olek, hooaja viimane trenn

No nüüd oli küll hooaja viimane, peale seda, kui eelmine nädal sai juba korra lõpetatud. Praegu on paar päeva olnud kurguvalu ja nina tatine, hooaja keskel poleks sellise olekus vist läinud, aga mingi totter entusiasm lõi välja, et saab veel korra enne suvevaheaega mängida... no igastahes saab lõpptulemuse mugavalt selle kaela ajada :)
Oli peaaegu tavapärane SEBikas, päris ok vv-olek, igasugu toredaid seive ja värki, aga selle vahega, et sain 16:18 saku poisilt pähe. Oli veel võimalus peale terve trenni tagaajamist isegi plussi jõuda, olime viimases superstaaride vastu 4:1 ees, aga Tõruke võttis jalad kõhu alt välja, ja tegi pmst mängu ära - enne seda olid supertaarid, ütleme ausalt, suht naljanumber olnud.
Täna kuidagi vasakuga püüdmise võimatus (randmekaitse) segas mängu - jõudsin just eelmine nädal kilgata, et oh, ei pane tähelegi. Tuli päris mitmeid sisekülje väravaid, aga raskeid liikumisega selliseid. Üks kõige ohutumaid teise ešeloni mehi lõi täna mulle väh 3 väravat + veel teisele poole ka mõned - no vedas, tüüp sai peale hunnikut ebaõnnestumisi (väh minu vastu), positiivse laksu enne suvevaheaega. Tegin ära selle, mis paaril viimasel korral on ebaõnnestunud, et postist minu pihta põrganud palli võtsin selja taha hüppega ära enne väravasse jõudmist. Mõlemad kaugele väravast välja jooksud, et 1-1 tulek ellimineerida, õnnestusid ilusti.


Head suvevaheaega!

Eile SEB-ikas, normull

Võimalik, et hooaja viimane saalitrenn - tüüpiline selle aasta SEB-ikas, hea tunde trenn selline. Võitsin noort SEB-i saku poissi 17:12, Tõrukeseta superstaarid (incl. Oll) võitsid kõik 4 geimi (5 peal poolte vahetus). Viimases geimis jäime väga kiiresti superstaride vastu 0:3 taha, siis jõudsime veel 4:4 peale, aga ikkagi löödi mu vastu viimane ära. Trenni esimene pool õnnestus endal kuidagi eriti hästi - mängisin üsna uljalt, oli ka õnne ja tuli hulk ilusaid tõrjeid (pika rünnaku ilus kolmene tõrjeseeria; Intsu ja Lepa 2:0 tuleku tõrjumine; lõin värava kõrval passija tühja väravasse löögi viimasel hetkel posti äärest kinni....). Teisel poolel võtsin asja grammi võrra hooletumalt (sh. seiklesin rohkem) ja tuli mõni poolrumal ka taha (kaugekas läbi maski kui olin maski taga püsti; kommenteerisin Intsuga eelmist 1-1-tuleku tõrjet, järsku tuli kaugelt sööt Intsule ja kiire kerge värav). Paar korda üritati ebaõnnestunult zorrot värava tagant, aga ma polnud tglt 100% valmis, siis hakkasin seda rohkem valvama, aga enam muidugi ei tulnud üritusi. Vastas poiss vedeles värava ees niisama kui pall minu poolel oli - arvata, et tal nii mõnigi värav jääb suhtumise taha, sest pole piisavalt erksas olekus kui vaja - ma tundusin üsna vastand olevat sellele.
Mängisin ikka randmekaitsega. Enam ei pane seda tähelegi ja see pole oluliseks segavaks teguriks ka, kuigi õhust vasakuga püüda ei saa.

Eile trennis ProSura vastu B+Leegid, ülekaalukas napp võit

Võitsime PS-i 9:5, kusjuures viimaste minutitega 4 vastuseta väravat meilt. Enne seda enamus mängust olime tagaajajad, kuigi meil oli tugevduseks 4 leeki (bändiite 6). Mängu esimese poole olime lihtsalt rohkem pallivaldaja/ründajam pool, aga vv-ni jõudnud lööke tuli mõl väravale u võrdselt, II pool aga oli juba väga kõva surve Kaspari vastu, kes tegi väga hea mängu kuni murdumiseni meie esimese juhtvärava järel 5 min enne lõppu. Üldse, see mis toimus mängu lõpus Kaspari värava all, oli üks vägevamaid surveid, mis B poolt tehtud (küll väga olulise Leekide abiga). Minu vastu tulid lõpu poole ainult üksikud rünnakud, aga et ned olid kiirrünnakud, siis suht ohtlikud sellised.
Eks ma ise "tegin" ka asja natuke liiga põnevaks - viiest väravast kolm olid sellised kala maitselised, aga mitte päris kalad ka: 1. Kiirrünnak, löök 4-5 meetrilt 12-1 kandist minust mööda, posti, põrkas tagasi ja läks tagasi pöörduvast minust (olin mõni meeter väravast eemale vastu tulnud) sisse; 2. Kiirrünnak, 10-11 kandist  4-5 meetrilt löök, olin jälle mõni meeter väravast eemale ründajale vastu tulnud, tegin jalatõrje, pall hüppas väravapoole, hüppasin pallile järgi, olin palli joonelt kätte saamas, aga kuskil alateadvuses välgatas korraks ootamatult ja tobedalt, et "kiiver jääb võrku kinni" ja sellest musrdosa sekundist "segadusest" piisas, et pall jõudis üle joone ära käia; 3. Kiirrünnak paremast servast, venelane liikus küljelt otsajoone suunas, 3-4 meetrilt löök katmata jäänud siseposti äärde - liikusin kiiresti liikuva vastasega kaasa - mittejõudmise ja valearvestuse segu... Samas meelde jäi, kui ühe Padu jun värava ees kiirelt risti liikumiselt tehtud löögi tõrjusin, kui pidin sarnaselt ründajaga kaasa liikuma - selline flowlik refleksitõrje, milliseid panin meeldiva üllatusena eile teisigi tähele.
Tulin taas üsna palju kaugele väravast välja - seda viimase aja tendentsi võib vist seletada nii, et kuna hooaeg on läbi, võtan asja lõdvemalt ja mängin nii nagu hingelähedane (jalka vv teema), mis pole päris ortodoksne käitumine saalihoki vv-i töös, aga enam-vähem ajab asja ära, endal on rohkem funi ja õnnestunud vastase rünnaku ära võtmised toovad ka kuidagi suurema naudingu nii.
Suht mängu alguses läks püksinöör katki, et kui kohati oli vähe tegevust, hoidis pükste ülestõmbamine mind kenasti tegevuses. Aga tegelikult oli see omamoodi hea tähelepanu harjutus, ebamugavuse kiuste hoida tähelepanu õigel asjal - väljakul toimuval - ja unustada pükste alla vajumine, mis ju otseselt ei seganud liikumist. Üldse, see kord kasutasin üsna palju palli liikumisele ekstra tähelepanu pööramist, et säilitada tegevusetuse olukorras õige tähelepanu.

Eile õllekas - kevadiselt suht entusiasmivaba

Tõin trenni kaasa Raimondilt saadud lisavarustuse, et Oll saaks väravas mängida mu vastu, aga lõpuks läks ikkagi nii, et väljakut ei olnud piisavlt kohal ning pidin leppima VanaTühja vastu mängimisega - tuli kindel ~21:29 lutt. Jõudsin küll mitu korda 2 värava kagusele, aga siis tulid kohe ka 'kukkumised' otsa.
Trenn ise oli tüüpiline õllekas, kus tavapäraselt päris palju selliseid pool-ägedaid seive. Aga lisaks oli see kord palju väravaid, mis jätsid tunde, et asi jäi liigse uimo taha - pold erilist entusiasmi, nagu ntx kolmap SEBikas oli. Väga palju oli kiireid ja ootamatult hästi õnnestunud ristsöödu väravaid, kus ma ei jõudnud praktiliselt midagi teha (just Riku-Erx-Oll tiimilt). Samas õnnestus tavapäratult palju ka ristsöödu jalatõrjega vaheltvõtmisi (oma 3 tk küll). Kuidagi eriliseks spetsialiteediks tundus mul olevat Erxi löökide igast asendist ära võtmine. Külalisesinejana oli kohal Riku, kes oli väravalöömises vist ka üleplatsimees - seda mõlema värava suhtes.

Mängisin jälle randmekaitsega.

SEB-i trenn, normull

Selline hea tuju trenn. Võitsin VanaTühja ja mingi tundmatu vv-i (keegi, keda SEB-ikad tundusid hästi tundvat, aga mulle oli võõras, tuli tunniks ajaks vastasväravasse) seguse matši 15:10, kusjuures suurem osa ajast olin superstaaride viisiku vastu. Nagu tavaks selle hooaja SEB-i trennides, nii vähe kui neid olnud ongi, mängisin kuidagi er isukalt ja 'kõik' õnnestus ka suht ilusasti. Sealjuures oli randmel jälle kaitse peal, mis vasaku käega lubas pmst ainult tõrjuda (seekord andis randmes valu siiski korra endast märku ka). Soojendus justkui ei ennustanud er head mängu - just vasaku käega püüdmise oskamatus häiris üsna korralikult.
Mängisin suht palju väravast eemal ja mõned korrad ei saanud ka pallile pihta, aga iga kord sai ka ründaja tegutsemine nii-moodi ära segatud, et väravasse ei saadud. Õnnefaktor oli üldse suht põhjas, aga no julge hundi rinna värk ju. Siseposti jälgisin see kord korralikult, aga siiski tuli üks ära - ütleme, et tööõnnetus, läbi mäsu ja mitte liiga blameeriva nurga alt. Magusaim moment oli ühe Tõrukese 1-1 ära võtmine: pmst tuli välja hasek-roll. Mängis must vasakult mööda, ma viskusin üle vasaku õla selili ja lõin maandudes parema käega maapinna kinni, ja tüüp lõi mulle palli vastu kätt. Olen seda mitmeid kordi varem üritanud, aga tõrje polnud varem vist välja tulnud, ja nüüd veel er magus, et tuli Tõrukese vastu. Üldse T oli üsna endast väljas, sest 'nõrgemate' (incl. Oll ja Marex) käest saadi üsna kindlalt ära. Mingi äge peaga tõrje oli. Mitmed ristsöödukale vastu jõudmised.
Tekkis tunne, et sellise suurusega väljak on ikka see kõige õigem / sobivam. Aga no õnnestumiste järel peabki selline tunne tekkima :) Ja seda ka, et Bändidosel jäi see hooaeg just sellisest trennist puudu: kiired liikumised ja sööduvahetused, mis väiksel väljakul mängides on just tavaline, oli meie nõrgaks kohaks see aasta...

Eile trennis ProSura vastu 6:10 - alla keskmise esitus

Suht eksprompt trenni minek, mõttes, et veel hommikul oli plaan ka see ndl trennid randme pärast vahele jätta. Aga siis Raimonts soovitas proovida rulluisu käekaitset. Võtsin õhtul enne trenni talt siis selle jubina, ja hämmastavalt turvaline oli mängida, ranne ei andnud kordagi end tunda. Ainult vasaku käega püüdmisel olin natuke koba tänu sellele.
Enne eilset oli pea 3 ndl mängupausi ja eks see andis tunda ka: 10 seljataha tulnud väravast 5 olid sellised kripeldama jäävad, mille kallal võiks vabalt viriseda. 2 siseküljekat, 2 (v isegi 3) väravast liiga kaugel asetsemist (ristsööt, löök tühja väravasse, aga samas, no meie kaitse lasi selliseid ülekaalukaid kiirrünnakuid ka liiga palju läbi), üks 1-1 tulek löödi pall puhtalt jalgade vahelt keha alt läbi, kui läksin liiga uljalt liiga püsti vastu.
Muidu mängutunne oli hea, aga tagantjärgi võib öelda, et eks ta roostene see mäng oli.

Eile trennis ProSura vastu väljakul

4:4, lõin viimase sekundi viigivärava. Mängisin äärt nagu eelminegi nädal ja oli nagu natuke kindlam tunne see kord. Joosta jõudsin nagu paremini, kuigi eks proovisin seda ratsionaalselt teha; natuke asjalikum olin ka vast kaitsetöös, kuigi ikka üsna mõttetu tüüp kokkuvõttes. Eks rünnakul ka tundus enamasti, et olen selline kohatäite moodi asi, aga sageli väravaees passimine tasus lõpuks ära - tegin Sillut: korralik mäsu väravaees, jõudisn labaga esimesena Kasparist tagasi põrkunud pallini ja kõksasin (taas laba kumera poolega) värava paremasse alanurka ära. Paar korda tegin see kord värava lähistel ka mingeid pealelöögiga lõppevaid pallivedamismanöövreid, mõned okeid söödud, mõned liiga kõvad/kõrged söödud ka. Söödu sain mängu teisel poolel nagu maha - alul panin jälle koguaeg õhku. Asi, mida peab veel jälgima, on, et kui vastane must mööda mängib, jään mõneks hetkeks nagu unistama - ei lase kohe edasi. See kord enam eelmisele korrale nii tavapärast pidurdamisega kaasnevat tasakaalu kaotamist ei esinenud.
See kord jäi mul väljakul olles seis +1 või +2 - eelmine kord -2.
R tegi meie väravas hea mängu. Olukordi tekitasid mõl meeskonnad vast võrdselt ja kuigi jälle olime nagu domineerivam pool, olid R-i värava all ohtlikumad situatsioonid.
Soojenduse ajal ei saanud päris paljudest katsetest vist ühtegi bullitit sisse, kuigi päris palju kordi mängisin Raimontsist hooga 'mööda' ja jõudsin pealelöögi teha.
Ranne tegi mõned korrad ikka haiget. Teipisin küll käe elastikuga kinni, aga tundus, et see oli üsna mõttetu ettevõtmine - kas sidusin valesti või sellise trauma puhul ei aitagi side.


Edit 01.04.11
Tähelepanu vaja pöörata:
*ühe puutega palli suunamine väravasse - minu olulisim skoorimisvõimalus;
*platsi nägemine - mitte jooksmine silmad ainult palli küljes;
*söödud mööda maad;
*kui kaitses mängitakse üle, kohe ülemängijale järele/kaitses õigele positsioonile joosta (nagu väravaski ei tohi jääda peale tõrjet paigale mune sügama).

Laupäeval veerandfinaalis kaotus EMÜ II-le 2:7, esmaspäeval trennis väljakul, eile mõttetu Augur-Bändidose segatrenn

Tartus toimus veerandfinaalmäng, 3x20 minutit, EMÜ oli jälle meist üle, 2/3 pidasime vastu, viimane III lagunesime. Vv-olek oli üsna hea ja võitluslik. Paar väravat oleks võinud ikka vähem sisse lasta. Päris esimene värav tuli meeste kamba vahelt väga täpne tugev laks 2 pealt alla esiposti äärde, ei usu et seal rohkem kui palli jagu ruumi oli, aga kahjuks sellest piisas. Ja üks viimaseid tuli peale Ühe Tõsiselt Tüütu Maamehega maade jagamist, kui olin mõneks hetkeks kontrolli ümberringi toimuva üle kaotanud ja ei saanud end enam vahepeal tekkinud uueks situatsiooniks õigesti paikka. Pisut häiris ka ÜTT Maamehe 1-1 tuleku värav, kui mängis must küljepealt mööda - oleks võinud natuke kauem suutma t'aga küljele kaasa liikuda. Aga see värav sai mingis mõttes kompenseertud mitmete muude 1-1 tulekute äravõtmistega. ÜTTM-iga jäi meil vastastiku vigade tegemises seis 2:2. Korra lükkasin teda selga, millepeale sain kohtunikult hoiatuse, korra tõmbasin ta korralikult "kogemata" jalust maha - järgnes hädakisa, mis jäi kohtuniku poolt õnneks tähelepanuta. Kahjuks lõi ahv ka 2 väravat... Ei tahaks tüübist nii palju rääkida, aga jäi lihtsalt meelde. Üldse jäi mängust meelde EMÜ tüütult heapoolne maskitegemisoskus - ÜTTM siis kõige tüütumalt heapoolseim.
Teine märksõna mängul oli, et mu feissbuki eventi kutsele oli üllatavalt palju reageerijaid - mingi 10 bändidosele kaasaelajat oli kohal, mis tavapärase 0 kaasaelajaga võrreldes on päris oluline edasiminek :) Kartsin enne mängu pisut, et tuttavad näod tribüünil võiks keskendumist segada, aga kujunes nii, et mängu ajal polnud korralikult täiega mängus sees olemisega mingit probleemi.
Pealelööke tuli mu vastu 30, mis teeb seivide prossuks 80, mis on täpselt sama kui hooaja esimeses EMÜ mängus, mida pean möödund hooaja parimks esituseks (siis 20 pealeviset, 4 väravat). Nagu põhihooaja mängus, nii ka see kord tuli viimane värav meie tühja väravasse.

Esmaspäeval trennis jooksin väljakul - vist esimest korda alates  sügisest. Järgmise õhtuks olid jalad altpoolt põlvi üsna pakud, aga kartsin hullemat. Enda mäng oli selline pool-ok. Hoidsin pisut tagasi, et mitte end kinni joosta ja see läks suht õnneks, samas tänu sellele ei jõudnud alati kaitsesse. Lõpuks jäi minu viisikul seis 2:4, kogu mängu võitsime suht veenvalt 11:6. ProSura tegi jälle õnnestunult oma tüüpilisi suskamisväravaid, B domineeris aga Raimontsil oli sellegi poolest üsna palju tööd, ja tööd tegi ta üsna hästi - palju ilusaid tõrjeid. Korraks käis peast läbi, kas selline R oleks meid EMÜ vastu päästnud, aga no pole võimalik ju öelda, ja ega mul ka päris sitt päev olnud laupäeval...
Ahjaa trenni põhisündmus oli mu iluvärav, kui Urx andis mulle värava ette üle vastaste kepide u põlve kõrgusele söödu ja kõksasin selle õhust ühe puutega Kasparist mööda väravasse. Hiljem veel 3 pealelööki ja 1 res. sööt Urxile. Aga jah, kaitses olin üsna mõttetu tegelelane, sest nagu öeldud, kaitsesse er ei jõudnud, ja kui tegelesingi kaitsega, siis ei osanud õiget positsiooni võtta.
Väga hakkas silma, et ei osanud üldse jooksva keha inertsiga arvestada - polnud harjunud kiiresti liikuma ja samal ajal manööverdama ning enamik spurte lõppes tasakaalu kaotusega, kui pidurdamiseks läks.

Eile Auguri trenn: 4vs4, segavõistkonnad (3 bändiiti ja 8 augurit), võitsin Sanjat 25:22. Kuigi tööd oli väiksele väljakule kohaselt palju, oli selline keskpärase vv-olekuga üsna mõttetu trenn. Üsna korralikult rikkus mänguisu Valgu soigumine pea iga sisse lastud värava järel (mis sa hüppad, mängi kindlalt, issand jumal etc). Oleks siis kellegilt ühegi tõrje puhul midagi positiivset ka kuulnud: 1-1, 2-1-1, 3-1-1 olukorrad olid väga tavalised ja neid ja muid sai ikka tõrjutud ka. Suhtusin siis asjasse kui koha täitmisse ja lõpuks oli trenni suurimaks saavutuseks vist rekordkogus kella poole kiikamist.

Eile trennis Auguri vastu normull, "omavahelises" imelikud väravad

Kõigepealt 1:7 45 min Auguri vastu - normaalne esitus. Polnud pikka aega Auguriga mänginud ja mõneks algusminutiks valitses väike "ootamatust" survest tulenev ebamugavus. Aga see läks ruttu üle ja tegutsesin nagu peab.
Ja siis viimased 15 min mängiti 2 min vahetustega "omavahelist asja". Kaotasin "Sanjale" 1:4. Seis polnud iseenesest veel nii paha, aga sh kaotas minu ees mänginud B I-viisik B II-le 0:4, kõik väravad kiiretest sutsakatest, kaitse vigade ja ebaõnne segused, 2 esimest veel minu kalased ka: I löödi värava tagant minu rinna(!) kaudu sisse, II tuli Erxi 1:1-tulekust, kui läksin suht hurraaga talle vastu ja hüppasin pette peale pmst värava eest ära, et palun, löö tühja väravasse. (Muidu olid 1:1 võtmised jällegi väga hästi kontrolli all.) Tundub, nagu oleks peale rasket 45 min Auguri vastu mängu toimunud mingi "vabanemine", võtsin lihtsamat mängu pisut lihtsmalt ja asi käes. Kunagi ei või asja võtta "hollallaa!" !

Eile trennis ProSura vastu 3:10, suht mõttetu esitus

Alla 6 h uneaega eelmisel ööl + eelmisel nädal organismi väga ära kurnanud äge kõhugripp. Ei saanud olekust õiget pilti.
3 väravat maski tagant, 3-4 väravat värava äärde spurtijale tehtud kiirest ristsöödust, paar-3 litakat keskmaalt.
Ühtegi otsest kala ei teinud (v samas, maskiväravad on natuke kalased, et 3 tk), aga mängu päästjat must ka ei olnud. Jäime taha 0:4, poole mängu peal 1:5. Palju tööd oli. Reaktsiooni/refleksitõrjed tundusid olematud. Hea oli 1-1 tulekute ära võtmine - tehti palju ja vist ühtegi ei saadud sisse. Õhk oli ka üsna hästi kontrolli all.
Meie rünnak oli hambutu - palli valdasime tõenäoliselt rohkem, aga teravusi lõi PS.

On, mille üle järele mõelda.

Eksprompt trenn ProSura väravas B vastu, ok vv-olek, põlv pidas

Margus L helistas 40 min enne trenni algust, et PS-l pole väravavahti, kas saan tulla. Otsustasin, et prooviks, kuigi oli plaanis, et lasen põlvel veel vähemalt kolmapäevani puhata. Panin pükstesse vasakule põlvele 3 õhukese magamismati kihti lisakaitseks nii, et jalg mahtus vaevalt säärde ära. Põlvel oligi hea kindel, eelmise esmaspäeva põlvetrauma tunda ei andnud, aga jala liikuvus oli oluliselt väiksem kui muidu.
Mängisin PS-i väravas, teisel pool vastas R.
Hea, et väravas oli palju tegemist, muidu oleks trenn kuidagi mõttetuna tundunud, sest polnud päris õigel vv-lainel (eksprompt tulek, põlvele mõtlemine ja jala liikuvus olid määravad tegurid). Hea oli ka, et jalg pidas ja kohale tulekuga ei lasknud trennidele pikka pausi sisse.
Kummitama jäi 3:3 seisu toonud värav, kui mäsus viskasin selili, pall oli kuskil mu keha juures aga ei näinud ega tundnud seda, kaitse palli puhtaks ei saanud, küll aga suutis keegi B-kas selle väravasse suskida. Kuni sinnani oli PS koguaeg juhtinud, siit edasi aga ei saadud enam ühte väravatki. Eks väsiti ja ei saadud enam B survele vastu (PS-l oli väljakut 7 meest, B-l 10). Seis jäi lõpuks 3:7 v 3:8 (üks värav tuli megamäsust, mille ajal Sillu mängis korra käega). Natuke jäi kummitama ka üks Jürxi siseposti värav kella 1-2 kandist, kui olin üsna kindel, et sisepost on kinni.
Vaatamata üsna paljudele väravatele, tundus ikkagi suht lihtne B vastu mängida, sest meie rünnak on kuidagi väga etteaimatav - 'teada' on, kuidas keegi liikuda v visata võiks, kuhu tuleb tõenäoliselt sööt... Veidigi paremas konditsioonis mängides, oleks vast paar väravat küll vähem taha lasknud.

Põhihooaja statistika 2010/11

Bändidos tuli kaheksandaks, 3 puhta ja 1 lisaaja võiduga ning 6 kaotusega. Väravate suhe 44:39, pealeviskeid lasime endale teha 215, mis teeb 21,5 mängust. Tähendab, kaotuste suurele hulgale vaatamata oli meil siiski suht normaalne kaitse see aasta, eelmisel aastal lasime põhihooajal 4,6 taha, nüüd 3,9; pealelööke oli siis 23,2 mängust, nüüd siis 21,5.

Enda hooaja võib suht ebaõnnestunuks lugeda, kuigi mingit suurt põrumist polnud. 
Mängisin 6 mängu 2 võidu ja 4 kaotusega.
Taha tuli 24 väravat, mis teeb 4,0 mängust.
Mulle tehti 137 pealeviset, mis teeb 22,8 mängust.
Tõrjeprotsent 82,5
Väike lohutus - väravate suhe oli tänu kahele suureskoorilisele võidule positiivne 27:24

Mängud:
Kaotus Spartalt Kristiines 1:5, pealevisked 18:30, tõrjed 83,3%
Kaotus Tähe II-lt Jõgeval 3:4, pealevisked 27:24, tõrjed 83,3%, tunde järgi hooaja viletsaim esitus
Kaotus Nõmmelt Kristiines 3:4, pealevisked 30:25, tõrjed 84,0%
Kaotus EMÜ II-lt Kristiines 1:5 (viimane värav tühja väravasse), pealevisked 17:21 (minu vastu 20 viset), tõrjed 80,0%, tunde järgi hooaja parim esitus.
Võit Tapa üle Kristiines 10:6, pealevisked 40:25, tõrjed 76,0%
Võit Paide üle Kristiines 9:1, pealevisked 18:13, tõrjed 92,3%

Hooaegade võrdlus

Raimond mängis see põhihooaeg 4 mängu 2 võidu ja 2 kaotusega, aga need 2 võitu tulid põhihooja I ja II lõpetanud Leekide ja Jäneda üle. Taha tuli 14 väravat e. 3,5 mängust; pealelööke 77, mis teeb 19,3 mängust; tõrjeprotsent 81,8
R lõi 1 värava.

Väike vaheaeg Small Saves'iga

Koomiksid Small Saves'i kodulehelt: http://www.smallsaves.com/

Trenn ProSura vastu - sitt värk, põrutasin põlve ära

Soojenduse ajal hüppasin korra nii tugevasti püsti asendist põlvili, et lõin vasaku põlve valusaks ja edasi enam ei saanud valu tundmata põlvili olla. Olin eelnevatel nädalatel vannitoa põranda ehitamisega palju põlvili olles tööd teinud ja tundsin viimasel ajal, et põlved on tundlikuks muutunud, ja nüüd tuli siis ära - arvatavasti 2-3 nädalat out. See nädal ei hakka väljakule ka ronima, las jalg täielikult puhkab, järgmine nädal vast proovin väljkut, kui vajadust on. Pühapäeval selgus, et saime ikkagi kaheksandana veerandfinaali edasi, sest Nõmme kaotas Tartus EMÜ II-le 3:8. Aga minust nüüd vv-kohale mingit pretendenti väga tõenäoliselt pole. Loodetavasti on Raimontsi vigastus nüüd möödas või vähemalt vv-mise seel ei sega. Tegelikult, asi mille pärast rohkem muretsema peaks on hoopis väljakumängijate asjaga korralikult hakkama saamine. Aga see on teine jutt.

Mängisin eile trenni lõpuni, enamus ajast olin püsti. Kui vahepeal laskusin põlvili, olin ikka üsna pooletoobises konditsioonis ja kiirsti liikumine oli suht võimatu. Võitsime siiski 6:5 - vast 2 tulid põlvili, 3 püsti asendist. Kui oleks saanud mängida normaalses vv-asendis, oleks vast paar väravat vähem taha tulnud. Samas selle püsti mängimisega, tuli paar üsna ufot-effektset tõrjet, milliseid tavaasendist lähtudes ei tule - hüppelt selliseid. Korra püüdsin palli kahe käega rinna vastu, nagu jalkas - veider tunne oli.