Kristiines väikesel väljakul 4vs4. Meil oli lisajõududeks kutsutud Sven ja Max. Juhtisime 1:0, 2:1, 3:2, siis hakkas Augur eest ära minema. Vv-olek oli heapoolne. Mõnus kiire mäng, tekkis natuke õlletrenni tunne, täitsa meeldis see kiire hüppamis-kargamis mäng vahelduseks. Oll tegi taas üsna kindla kaitsepartii, ehk sobis tallegi hästi see väike kiire väljak. Väiksele väljakule kohaselt tuli ka palju seive. Üks oli er meeldejääv (visuaalidesse): Värava lähedal ühest äärest teise ristsööt, millele järgnenud tennise löögi tõrjusin õhust käega nagu NHL-i bestoffides. See kord hoidsin lähiposti üsna kindlalt kinni, aga mitmed korrad löödi sisse üle õla tagumisse ülanurka, kui olin enamvähem tasakaalust välja vajumas. Kungla keeras värava ees ümber enda telje ja lõi kukkuva minu keha alt viimasel hetkel 2 x järjest sisse ära, pisut närvi ajas see, aga siis hiljem üritas veel ja sain põrandapinna kinni.
Paistes küünarnuki sisekülg tegi valu. Äkki oleks õige anda käele natuke kosumiseks puhkust. Samas trenn tekitas isu kohe pühapäeval taas väikest väljakut mängida, kui muidugi midagi üldse toimub siis. No vaatab.
Mängida tuleb ilma segavate mõteteta - segavad mõtted tekivad er siis, kui hakata seisule tähelepanu pöörama. Kuskil mängu keskel tuli eile väike mõõn, kui tuli mitu väravat järjest taha ära ning keskendumine ja entusiasm kadus mõneks ajaks.
neljapäev, 27. jaanuar 2011
teisipäev, 25. jaanuar 2011
Eile trennis ProSura vastu 9:2, normaalne esitus
Nullimäng läks ära 7:0 pealt u 10 min enne lõppu, aga siis oli PS-i värav juba mõnda aega õhus olnud ka. Enda tööga võib rahule jääda. Mängu alguse poole oli suht vähe tegevust, aga see ei jäänud nii. Lõpupoole oli juba väga sageli nii, et kummagi meeskonna ründajad 'ei jõudnudki' õieti rünnakult tagasi kaitsesse ja pidevalt tuli kordamööda kummalegi väravale vastase ülekaaluga kiirrünnakuid. Mareks väitis pärast et olin ka ühe 4vs1 ära võtnud, ei mäleta, küllap PS-kad ise mängisid ennast üle. Kummaski taha tulnud väravas ennast ei süüdista - mõlemad ülekaalukast kiirrünnakust. Oll tegi kaitses väga head tööd. Jäxil oli teist päeav järjest püss korralikult lahti. Eriti mängu esimesel poolel hoidsime hästi kinni vastase viskele mittelaskmise taktikast - ütleks, et PS oli sellega lausa hädas. Soojenduse lõpuks mängiti meeskondlikku söötmist/vaheltlõikamist ja üks mees tegeles minuga (Erx ja Jäx) - lasin endale teha küljelt liikumisega pealeviskeid, et positsiooni harjutada.
esmaspäev, 24. jaanuar 2011
Eile Tapaga 10:6, okei esitus (ja juttu ka laupäevasest mängust)
Nädalavahetusel oli 2 normaalset esitust, eile tuli mulle selle liigahooaja esimene võit (nüüd võidud-kaotused 1-4, Bändidosel 3-6) ja 2011 aasta esimene võit üldse (seni koos treeningmängudega 2 viiki ja kaotused). Laupäevane kaotus oli tolleks hetkeks tõrjeprotsendilt kõige viletsama esitusega (80%, 20st 4 sisse, ametlik statistika oli 21 pealelööki, aga viimane läks tegelikult tühja väravasse), kusjuures enda mänguga olin just selles kõige rohkem rahul, edasi pühapäevase võidumängu väravatesajus, tuli veel viletsam % (76, 25st 6 sisse).
Laupäevane mäng Maaülikool II vastu: 1:5 (0:1/1:2/0:2, pealelöögid 17:21 5:6/7:8/5:7 - minu vastu 20). Mulle löödi taha 4 + lõpus 1 tühja. 2 löödi, kui vastane sai mu vastu 1-1, löödi ära, kuigi statistiliselt oleks võinud väh ühe ära võtta. 2 tk ristsöötudest äärde ja löök hüppava minu eest läbi. Parim meeldejäänud tõrje oli, kui tõrjusin flow tundega (nagu automaatselt) suht madala vasaku posti äärde tulnud laksu, kui olin maski taga ja nägin sündmusi vilksamisi paremlt poolt maski ja mäsu (samasugustest situatsioonidest tuli järgm päev 2 väravat). 2 x võeti vastasele viga mu ründamise eest - tegelikult teisel korral mõtlesin peale vilet juba, et vile oli mulle, kui hüppasin vastast blokkeerides taha pallile järgi - sellest olukorrast sain ka ka kõva matsu vastu küünrnuki külge, nüüdseks on nukk sinine ja paistes ning kodus tuli selle pärast midagi kodusõjalaadset, et käin 'ennast lõhkumas'...
Pühapäevane mäng Tapa vastu: 10:6 (3:1/4:4/3:1, pealelöögid 40:25 13:6/17:12/10:7). Meil lustis täiega ründe esikolmik (Jäx-Mikko-Sillu) jagades omavahel ära kõik 8 värava punnid. Mulle tuli 2 sisse maski tagant, kui olin just 'valelt poolt' maski vatamas ja ei jõudnud midagi teha. 3 väravat tuli peale kõva pealelöögi tõrjet reboundist otse ühe puutega. Meil on ikka see asi, et kaitse ei lähe piisavalt innukalt palle puhtaks lööma, samuti said vastased eile tglt natuke liiga lihtselt löögile, kuigi oli kohe algusest näha, et tüübid loobivad palju ja suht hästi keskmaalt peale - alles viimasel kolmandikul saadi see asi enamvähem kontrolli alla (röökisin ka 'vise kinnit', tõenäoliselt oli ka pingilt sama õpetust tulnud). Viimase värava võib lugeda ka minu eksimuseks, kui lasin siseküljest kella 1-2 pealt tulnud keskmaa löögi sisse.
Mõlemas mängus oli väravaesine suht hästi kontrolli all ja seal suskimisega ei saadud mulle ühtegi sisse, kuigi olukordi oli igasuguguseid. Õnnestunuks võib lugeda ka õhu pallide kontrollimise, eriti Tapa vastu - oli mitmeid nii õhust ära löömisi kui ka pallide kinni püüdmisi.
Laupäevase mängu eel oli väike segadus Raimontsiga: me mõlemad olime aru saanud, et mängime ja siis ka valmistusime väravavahina platsile minema, kusjuures nii keskendunult, et isegi ei suhelnud enne mängu ja siis vahetult enne vilet "jõudsin" mina esimesena väravasse, R ei hakanud vaidlema ka (no ega ma ka poleks, kui ta oleks ise enne väravasse läinud). Kusjuures tundub, et laupäevasele õigele tundele andis see 'vahejuhtum' justkui viimase touchi õiges suunas, mis on natuke nagu loogika vastu, et pidanuks ju mõtteid pähe tooma, keskendumist segama, aga vist mõjus hoopis nii, et nüüd pean veel rohkem ennast tõestama ja lasin neil mõtetel minna... Pühapäevane mäng jäi siis R-le, aga ta saatis öösel sõnumi, et tervis on käest minemas ja nii tuli ka teine mäng mulle. Kusjuures käisin laup õhtul külas, olin mõnusalt joogine, aga õnneks peale koju jõudmist hilja õhtul enam juurde ei võtnud, nii et olin hommikul täiesti normis ja vormis.
Mõlema mängu eel olin soojendusvenituste ja järgnevate omaette hetkede ajal kõrvaklappidega. Mängupauside ajal istusin 'mediteerides' varumeestepingi kõrval, selle asemel, et tavapäraselt edasi tagasi käia. Mõlema mängu eel käis kodus Soome vv-i õpetuse DVD. Saavutatud vv-tunne oli üsna õigepoolne, er laupäeval.
Laupäevane mäng Maaülikool II vastu: 1:5 (0:1/1:2/0:2, pealelöögid 17:21 5:6/7:8/5:7 - minu vastu 20). Mulle löödi taha 4 + lõpus 1 tühja. 2 löödi, kui vastane sai mu vastu 1-1, löödi ära, kuigi statistiliselt oleks võinud väh ühe ära võtta. 2 tk ristsöötudest äärde ja löök hüppava minu eest läbi. Parim meeldejäänud tõrje oli, kui tõrjusin flow tundega (nagu automaatselt) suht madala vasaku posti äärde tulnud laksu, kui olin maski taga ja nägin sündmusi vilksamisi paremlt poolt maski ja mäsu (samasugustest situatsioonidest tuli järgm päev 2 väravat). 2 x võeti vastasele viga mu ründamise eest - tegelikult teisel korral mõtlesin peale vilet juba, et vile oli mulle, kui hüppasin vastast blokkeerides taha pallile järgi - sellest olukorrast sain ka ka kõva matsu vastu küünrnuki külge, nüüdseks on nukk sinine ja paistes ning kodus tuli selle pärast midagi kodusõjalaadset, et käin 'ennast lõhkumas'...
Pühapäevane mäng Tapa vastu: 10:6 (3:1/4:4/3:1, pealelöögid 40:25 13:6/17:12/10:7). Meil lustis täiega ründe esikolmik (Jäx-Mikko-Sillu) jagades omavahel ära kõik 8 värava punnid. Mulle tuli 2 sisse maski tagant, kui olin just 'valelt poolt' maski vatamas ja ei jõudnud midagi teha. 3 väravat tuli peale kõva pealelöögi tõrjet reboundist otse ühe puutega. Meil on ikka see asi, et kaitse ei lähe piisavalt innukalt palle puhtaks lööma, samuti said vastased eile tglt natuke liiga lihtselt löögile, kuigi oli kohe algusest näha, et tüübid loobivad palju ja suht hästi keskmaalt peale - alles viimasel kolmandikul saadi see asi enamvähem kontrolli alla (röökisin ka 'vise kinnit', tõenäoliselt oli ka pingilt sama õpetust tulnud). Viimase värava võib lugeda ka minu eksimuseks, kui lasin siseküljest kella 1-2 pealt tulnud keskmaa löögi sisse.
Mõlemas mängus oli väravaesine suht hästi kontrolli all ja seal suskimisega ei saadud mulle ühtegi sisse, kuigi olukordi oli igasuguguseid. Õnnestunuks võib lugeda ka õhu pallide kontrollimise, eriti Tapa vastu - oli mitmeid nii õhust ära löömisi kui ka pallide kinni püüdmisi.
Laupäevase mängu eel oli väike segadus Raimontsiga: me mõlemad olime aru saanud, et mängime ja siis ka valmistusime väravavahina platsile minema, kusjuures nii keskendunult, et isegi ei suhelnud enne mängu ja siis vahetult enne vilet "jõudsin" mina esimesena väravasse, R ei hakanud vaidlema ka (no ega ma ka poleks, kui ta oleks ise enne väravasse läinud). Kusjuures tundub, et laupäevasele õigele tundele andis see 'vahejuhtum' justkui viimase touchi õiges suunas, mis on natuke nagu loogika vastu, et pidanuks ju mõtteid pähe tooma, keskendumist segama, aga vist mõjus hoopis nii, et nüüd pean veel rohkem ennast tõestama ja lasin neil mõtetel minna... Pühapäevane mäng jäi siis R-le, aga ta saatis öösel sõnumi, et tervis on käest minemas ja nii tuli ka teine mäng mulle. Kusjuures käisin laup õhtul külas, olin mõnusalt joogine, aga õnneks peale koju jõudmist hilja õhtul enam juurde ei võtnud, nii et olin hommikul täiesti normis ja vormis.
Mõlema mängu eel olin soojendusvenituste ja järgnevate omaette hetkede ajal kõrvaklappidega. Mängupauside ajal istusin 'mediteerides' varumeestepingi kõrval, selle asemel, et tavapäraselt edasi tagasi käia. Mõlema mängu eel käis kodus Soome vv-i õpetuse DVD. Saavutatud vv-tunne oli üsna õigepoolne, er laupäeval.
pühapäev, 23. jaanuar 2011
reede, 21. jaanuar 2011
Eile trennis ProSura väravas Leekide vastu 2:10
Hindaks vv-oleku normaalseks, samas sellise luti puhul tundub see kuidagi imelik...
Alul täitsa nitshevo, hoidsin Leegid 10kond minutit kuival, PS läks isegi juhtima, siis hakkas tasapisi L-del järjest rohkem häid võimalusi tekkima ja ma ei suutnud er midagi parata, hakkas tulema igasugusele maitsele väravaid, enamus suht lootusetud. Mängutahe oli täitsa hea, aga see mis toimus, oli väga sarnane kordadele, kui eelm hooaeg Bändidose vastu PS-i väravas olin - kaitse justkui üritab midagi teha, aga väga liikuvat vastast kinni ei saada. 2-3 kiirünnaku väravat (sh. 1vs3, kui peaaegu oleksin jõudnud Sveni tühja värava naudingut meeleheite hüppega ära rikkuma, aga 'peaaegu' ei loe...), mitu ristsöödukat, keskpositsiooni laksud, millest 2 tulid paremalt kella 1-2 kandist lähiposti äärde, milledest 1 võib kindlasti mu positsiooni veaks lugeda. Alo klassikuid tõrjusin 2, ülejäänud läksid üle - 1 korra sai ta vist kukilt keskpositsioonilt sisse, aga see läks 'tavaliste' alla.
Edit. Ühe 1-1 värava puhul oleks võinud ehk agressiivsemalt vastu minna, jäin nagu poolele teele. Muide, Leegid mängisid rünnakul üsna agressivselt, selliselt nagu meie trennis tavaliselt ei näe - kui siis liigamängus. Vv-i seisukohast oli see muidugi ebameeldiv, aga kui omad selliselt tegutseks, meeldiks küll.
Alul täitsa nitshevo, hoidsin Leegid 10kond minutit kuival, PS läks isegi juhtima, siis hakkas tasapisi L-del järjest rohkem häid võimalusi tekkima ja ma ei suutnud er midagi parata, hakkas tulema igasugusele maitsele väravaid, enamus suht lootusetud. Mängutahe oli täitsa hea, aga see mis toimus, oli väga sarnane kordadele, kui eelm hooaeg Bändidose vastu PS-i väravas olin - kaitse justkui üritab midagi teha, aga väga liikuvat vastast kinni ei saada. 2-3 kiirünnaku väravat (sh. 1vs3, kui peaaegu oleksin jõudnud Sveni tühja värava naudingut meeleheite hüppega ära rikkuma, aga 'peaaegu' ei loe...), mitu ristsöödukat, keskpositsiooni laksud, millest 2 tulid paremalt kella 1-2 kandist lähiposti äärde, milledest 1 võib kindlasti mu positsiooni veaks lugeda. Alo klassikuid tõrjusin 2, ülejäänud läksid üle - 1 korra sai ta vist kukilt keskpositsioonilt sisse, aga see läks 'tavaliste' alla.
Edit. Ühe 1-1 värava puhul oleks võinud ehk agressiivsemalt vastu minna, jäin nagu poolele teele. Muide, Leegid mängisid rünnakul üsna agressivselt, selliselt nagu meie trennis tavaliselt ei näe - kui siis liigamängus. Vv-i seisukohast oli see muidugi ebameeldiv, aga kui omad selliselt tegutseks, meeldiks küll.
neljapäev, 20. jaanuar 2011
Eile Auguri vastu trennis 2:13, mõttetu uimo
Meilt kohal 11 väljakut (sh R), neil 6 (sh Pinnu, kes lõi mulle 3 ära), andsime neile 2 meest, kujunes kuidagi mõttetu mäng, me saime oma 2 silma pähe viimase 2 minutiga. Ise olin ka kuidagi uimane ja koba, ja ega saanudki sellest olekust er üle. Poole mängu pealt, kui seis 0:8, sai hakatud natuke rohkem mängulusti propageerima, mingit teravust lisandusgi, aga vähe siiski - sellist olekut tuleb juba enne trenni töötlema hakata ja siis tegeleda aktiivselt edasi kohapeal. Eile olid esimest korda jalas uued Nike'i saalijalka tossud. Muidugi saab mängu paha karma kohe selle kaela ajada, aga üleüldine uimo oli siiski omaette fakt.
esmaspäev, 17. jaanuar 2011
Üleeile liigamäng Nõmmega 3:4, enda esitus okei
Tasavägine mäng, aga ikkagi kaotus 3:4 (1:1/1:1/1:2 pealevisked 6:9/18:10/6:6 - mulle siis 25). Enda mänguga olen enamvähem rahul. Mängisin oma keskmise mängutaseme välja, andsin omadele justkui võimaluse mängus olla, aga nii head sooritust ei tulnud, et oleksin mängu meile päästnud. Iroonilise võitu on, et see aasta on kõik kolm mängu (kaotusmängud siis sealjuures) olnud tõrjeprotsendiga täpselt samasse auku, kui eelmise suhteliselt õnnestunud aasta keskmine oli (koos veerandfinaaliga 84,6, ainult põhihooaeg 83,0) - see aasta siis 83,3 & 83,3 & eile 84,0. Esimeses väravas võiks mind süüdistada ka: kaotasime palli paremal oma väljakupoolel, suht kiire pealelöök kuskilt 3pn joonelt v natuke lähemalt ja lähiposti äärest sisse - ei jõudnud õiget positsiooni sisse võtta... Üks värav tuli vabalöögi lahtimängimise järel, sööt vasakusse serva täiesti vabale mehele, ei jõudnud tõrjuda. Üht ei mäleta üldse. Viimane tuli, kui Rainer kaotas me värava eest läbi triblades palli, nõmmekas satus muga mõnemeetri kaugusele 1-1 ja lõi kuidagi keha ja käevahelt ära.
Ilusamatest tõrjetest on meeles vabalöögi järel vasakusse serva tulnud kõva pealeviske käega tõrjumine seisul 3:3. Mingi palli püüdmine üllatas ennast ka kui püüdsin kinni päris tugeva paremalt terava nurga alt tulnud löögi. Väravaesise hoidsin üsna õnnestunult kontrolli all - ja actionit sinna ikka juhtus. Peale ühe mäsu palli kätte saamisega lahendamist rabasin taas vihaselt vastase suskivat kaigast, aga tüüp hoidis sellest väga kindlalt kinni, käest ei lasnud. 2 korda vilistas Järvela mu tegutsemise järel vabalöögi: 1 kord peatasin suht süütus olukorras kastist väljaspool jalaga palli, jätsin Rainerile, tuli jalaga sööt; 2. kord lõin palli jalaga ette küünitades minema minu poole tormava rünnaku eest, peale seda kukkusin käe peale, ise olin vbl napilt alast väljas, aga vbl läks hoopis "sööt" meie mehele. Mõlemad olid mu meelst vaieldavad vead. Samas korra peatas ta nõmmeka vea pärast kogemata meie kiirrünnaku, mille olin jõudnud algatada mitu head sekundit enne vilet. Ükskord eksisin sööduga, üritasin vist 2:3 seisul kiiresti avada vasakusse äärde Urxile, aga natuke mõtlematul, Marek ja nõmmekas jäid ette, Marek üritas veel eest hüpata, aga läks vastu ta kontsa, nõmmekas sai palli, aga see olukord vist lõpuks siiski lahenes.
Enne mängu kodus käis taustaks Soome saalihoki vv-i dvd, välja olin puhanud korralikult, vahetult enne mängu ja vaheaegadel 'propageerisin' PEEK+ngu-d (Positiivne olek, Emotsioonid kontrolli all rahulik olek, Enesekindlus ja mängutahe, Keskendumine + never give up).
(Edit 19.01.11) Järgmises trennis tähelepanu positsioonil esiposti suhtes ning PEEK+ngu rõhuga 'never give up-il'.
Ilusamatest tõrjetest on meeles vabalöögi järel vasakusse serva tulnud kõva pealeviske käega tõrjumine seisul 3:3. Mingi palli püüdmine üllatas ennast ka kui püüdsin kinni päris tugeva paremalt terava nurga alt tulnud löögi. Väravaesise hoidsin üsna õnnestunult kontrolli all - ja actionit sinna ikka juhtus. Peale ühe mäsu palli kätte saamisega lahendamist rabasin taas vihaselt vastase suskivat kaigast, aga tüüp hoidis sellest väga kindlalt kinni, käest ei lasnud. 2 korda vilistas Järvela mu tegutsemise järel vabalöögi: 1 kord peatasin suht süütus olukorras kastist väljaspool jalaga palli, jätsin Rainerile, tuli jalaga sööt; 2. kord lõin palli jalaga ette küünitades minema minu poole tormava rünnaku eest, peale seda kukkusin käe peale, ise olin vbl napilt alast väljas, aga vbl läks hoopis "sööt" meie mehele. Mõlemad olid mu meelst vaieldavad vead. Samas korra peatas ta nõmmeka vea pärast kogemata meie kiirrünnaku, mille olin jõudnud algatada mitu head sekundit enne vilet. Ükskord eksisin sööduga, üritasin vist 2:3 seisul kiiresti avada vasakusse äärde Urxile, aga natuke mõtlematul, Marek ja nõmmekas jäid ette, Marek üritas veel eest hüpata, aga läks vastu ta kontsa, nõmmekas sai palli, aga see olukord vist lõpuks siiski lahenes.
Enne mängu kodus käis taustaks Soome saalihoki vv-i dvd, välja olin puhanud korralikult, vahetult enne mängu ja vaheaegadel 'propageerisin' PEEK+ngu-d (Positiivne olek, Emotsioonid kontrolli all rahulik olek, Enesekindlus ja mängutahe, Keskendumine + never give up).
(Edit 19.01.11) Järgmises trennis tähelepanu positsioonil esiposti suhtes ning PEEK+ngu rõhuga 'never give up-il'.
neljapäev, 13. jaanuar 2011
Eile Auguri vastu trennis 5:11, normaalne olek
Augur justkui lasi meil mängida ja saime päris palju rünnata, 20-25 min järel isegi juhtisime 3:2 (ja oleks võinud suuremaltki juhtima minna...). Tegin hulga nii tavalisi töökaid kui ka ilusaid lambitõrjeid - viimastest 1 eriliselt ilus (visuaalidesse), kui hüppe/maas libisemise ajal kui keha oli täiesti horisontaalis ja käsi vertikaalis üleval, tõrjusin lähikeskmaa löögi täpselt labakäega. Väravatest tuli suurem enamus vabaviskealast tulevatest löökidest, millest 3-4 läks madalalt postiäärest sisse. Ei tea, kas positsioon oli vale, aga väga ennast nagu ei süüdista.
Soojenduse ajal kui tegime kaitsjaga 2-se rünnaku tõrjumise harjutust, käis üsna tavapäratu aga tõhus koostöö Raimontsiga - tema võttis suht konkreetselt alati teise mehe enda valve alla ja mulle jäi palliga tulija - kuidagi realistlik tundus - kiire lahendus (ja suures osas positiivne) nagu mängus, mitte ei hakka mingi omavahel söötmiste kaskaad, milleks ainult trennis võimalus - mängus jõuaks juba ülejäänud mehed ka appi.
Muide, leppisime eile päeval R-ga kokku, et kui mul trennis katastroofiliselt ei lähe, siis olen laup Nõmme vastu väravas - no ja katastroofist oli asi üsna kaugel - mängutulemus üks paremaid Auguri vastu ja endal normaalne olek.
Soojenduse ajal kui tegime kaitsjaga 2-se rünnaku tõrjumise harjutust, käis üsna tavapäratu aga tõhus koostöö Raimontsiga - tema võttis suht konkreetselt alati teise mehe enda valve alla ja mulle jäi palliga tulija - kuidagi realistlik tundus - kiire lahendus (ja suures osas positiivne) nagu mängus, mitte ei hakka mingi omavahel söötmiste kaskaad, milleks ainult trennis võimalus - mängus jõuaks juba ülejäänud mehed ka appi.
Muide, leppisime eile päeval R-ga kokku, et kui mul trennis katastroofiliselt ei lähe, siis olen laup Nõmme vastu väravas - no ja katastroofist oli asi üsna kaugel - mängutulemus üks paremaid Auguri vastu ja endal normaalne olek.
teisipäev, 11. jaanuar 2011
Lisaks soovitusi, nõudeid, harjutada vaja, probleeme
(editiga lisatud 4. november 2009 sissekandele)
*Sportlasel on 2 poolt "Ego" ja "Mängija". Ego juhendab ja lobiseb, tekitab stressi, närvilisust ja liigset mõtlemist, selle valitsuse all on musklid jäigemas olekus, reaktsioon aeglasem. Kui Mängija pool on ülekaalus, valitseb lõdvestunud, keskendutsionud, hetkes mängimise olek. Õiges vv-olekus valitseb ainult Mängija, siis ollakse 100% hetkes, fookuses on hetke situatsioon. Et Ego võiks lubada Mängijal sportlast "üle võtta", peab ta olema kindel Mängija võimetes, usaldama mängijat täielikult (enesekindlus).
*Kui eksid, ära mine närvi, võta seda kui "õppematerjali". Ela see korra uuesti läbi, nagu oleks olnud õige teha ning lase sel minna - keskendu uuesti mängule.
*Mida vähem mängu ajal "mõtled", seda paremini tuleb mäng välja. Tegele ainult mängu lugemise ja sellele reageerimisega, ära proovi mõistatada, mis nüüd tuleb. Lihtalt mängi.
Millele pöörata trennis tähelepanu:
Tõrjumisel on 3 faasi
1. ettevalmistusfaas
-asend
-positsioon, asetsemine
-mängu lugemine
2. teostamisfaas
-silm-käsi koordinatsioon
-reboundideks valmisolek
-keha kontroll/tasakaal
-asendi kompaktsus
3. tõrjejärgse planeerimise faas
Vv-i arengu 3 nurgakivi:
1. liigutused, liikumine (simuleerida mängule tüüpilisi liikumismustreid, mis aitavad vv-l kinnistada õiget asetsemist ning nö. musklimälu)
2. taipamine, tabamine, mis toimub (mitte jälgida ainult palli, olulistel hetkedel vaadata vilksamisi ka mujale, et saada aimu, mis võib järgmiseks toimuda, eriti jälgida, mis toimub värava läheduses, et poleks üllatusi)
3. keskendumine (kolm olulist osa: *olla teadlik kogu väljakul toimuvast; *tabada ära löögihetk; *hoida palli liikumisteekond kogu aeg jälgimise all)
*Harjutuste ajal tegeleda iga situatsiooniga lõpuni. Kui tuleb uus situatsioon "selga", tegele ikka eelmisega kuni lõpuni, ei hakka juba valmistuma järgmise tarvis.
*Alati püüelda tsoonis e. vv-olekus mängimise poole, mille kõrgeim tase on "flow", kui keha teeb "automaatselt" õigeid asju.
*Kui mängid käesolevas hetkes, kaob olekust pinge.
*Kogu tähelepanu/keskendumine suunata käimasolevale tegevusele.
*Tähelepanu/keskendumine välisele, mitte sisemisele (mõtetele ja tunnetele).
*Kasuta hingamisele keskendumist, kui tähelepanu kaob, kui mõtted/tunded valitsema hakkavad. "KESKENDU!"
*Mitte lasta peale mõtteid tulemusest! Kindlasti mitte mõelda, "ei lase sisse!" - negatiivne mõtlemine. Pigem kasutada, "hoian värva puutumatuna!" v "tõrjun kõik löögid!"
*Iga cm kohta, mis vv on positsioonilt väljas ühele poole, vabaneb 2 cm väravapinda teisele poole.
*Hea vv liigub sinna, kuhu pall on minemas, suurepärane vv on juba seal!
*Kunagi ei tohi enda peale vihaseks saada!
*Jälgida, kui miski vaimselt käest ära hakkab minema, teha see kohe korda
*Kui tunned end enesekindlalt ja tead, et võid palli peatada, siis peatadki palli. Peab teadma, mida teha pealelöögi korral ja uskuma, et suudad tõrjuda.
*Ei tule mõistatada, mis nüüd juhtub, vaid peab teadma, millised valikuvõimalused ründajal tegutsemiseks on, ning vv-i arenedes tuleb ka teadmine, millise võimaluse ründaja kõige tõenäolisemalt valib.
*Alati valmis pealelöögiks!
*Alati tuleb olla valmis tõrjeks ja väh. kaheks sellele järgneda võivaks tõrjeks veel otsa. Kui oled valmis tõrjeteseeriaks, püsib tähelepanu pallil, mis ka ei juhtuks.
*Kui oled palli suhtes square (naba suunatud palli poole), oled ka reboundi ajal tegutsemiseks paremini valmis.
*Iga kord kui märkad neg mõtet, muuda see positiivseks.
*Mängu ajal ei hakka argumenteerima teistega ega endaga (sisemuses)
*Enne mängu/trenni tuleta meelde õige tunne, ja mis selle saavutamiseks teha.
*Jäta vastastele mulje, et nad on sinu surve all (üldiselt ja konkreetsel hetkel).
*Kui ründaja peab mängima kirgliku, aktiivse, võitleva vv-i vastu, sunnib see teda tegema kiiremaid otsuseid - rohkem eksima.
*Vv peab olema nagu saaki varitsev madu: rahulik, ohtlik, valmis iga hetk ründama - see peab välja paistma, olema kehakeele osa.
*Kiirga valmisolekut, ära tõmba väljakul toimuvat endasse.
*Vv peab omadele sisendama kindlustunnet oma enesekindlusega.
*Maski taga on esmatähtis keskenduda pallile, maskiga tegelemine on teisejärguline
*Pealelöögi korral ole valmis välgu kiirusel liikuma pallile vastu.
*Püsi vaimselt rahulik.
*Need kõik on omavahel seotud: võitluslikkus, teravus, järelsituatsioonidele reageerimine, Never Give Up! Neist ühe tagant sundimine, aitab kõiki ülejäänuid samuti parandada.
*Mugav olek (mitte laisalt mugav) on üks õige vv-oleku aluseid. Rutiin aitab tekitada seda mugavat olekut.
*Rutiini rikkumine pole elu-surma küsimus. Õpi olema vaimselt valmis, mitte keskenduma asjadele, mis tegelikult pole tähtsad (rutiini kramplikult jälgimine).
*Mänguks ettevalmistumisel eemärgiks mugav, keskendunud, lõdvestunud olek.
*Mänguks ettevalmistumine võiks alata u 3 tundi enne mängu algust. Tõsiseim vaimne ettevalmistus peaks algama, kui jõuad peale riietumist platsi äärde. Siis muutub ka rutiini osa kõige olulisemaks. Peale riietumist võtta õige olek fookusesse - "mängu nägu ette" - võiks olla 5-10 min konkreetset vaimset ettevalmistust (muss, meditatsioon, lõdvestumine, visualisatsioonid etc.)
*Harjumuseks võiks saada asjade pakkimine riietumise järjekorras - siis ei unusta midagi maha. Ei tohiks pakkida vahetult enne kodust lahkumist.
*Võiks kasutada muusikat soojenduse ajal.
*Anna aega ka suhtlemiseks - oled siiski meeskonna liige.
*Soojendusvisete ajal proovi rebounde suunata kindlas suunas ja proovi kõik eemale põrkunud pallid oma valdusesse saada (ei keskendu vaid ära tõrjumisele)
*See ei ole probleem, kui mängu alguses venib esimeste tõrjete tulemine - esimene pole tegelikult esimene - oled soojenduse ajal juba teinud kümneid tõrjeid.
*On OK saada vihaseks, aga pole OK muutuda selle läbi klouniks.
*Rutiinsed tegevused mängu ajal, et aidata olekusse, tuletada olekut meelde: kätega vastu kiivrit, pearaputused, postipatsutused, plaksutamine etc.)
*Sportlasel on 2 poolt "Ego" ja "Mängija". Ego juhendab ja lobiseb, tekitab stressi, närvilisust ja liigset mõtlemist, selle valitsuse all on musklid jäigemas olekus, reaktsioon aeglasem. Kui Mängija pool on ülekaalus, valitseb lõdvestunud, keskendutsionud, hetkes mängimise olek. Õiges vv-olekus valitseb ainult Mängija, siis ollakse 100% hetkes, fookuses on hetke situatsioon. Et Ego võiks lubada Mängijal sportlast "üle võtta", peab ta olema kindel Mängija võimetes, usaldama mängijat täielikult (enesekindlus).
*Kui eksid, ära mine närvi, võta seda kui "õppematerjali". Ela see korra uuesti läbi, nagu oleks olnud õige teha ning lase sel minna - keskendu uuesti mängule.
*Mida vähem mängu ajal "mõtled", seda paremini tuleb mäng välja. Tegele ainult mängu lugemise ja sellele reageerimisega, ära proovi mõistatada, mis nüüd tuleb. Lihtalt mängi.
Millele pöörata trennis tähelepanu:
Tõrjumisel on 3 faasi
1. ettevalmistusfaas
-asend
-positsioon, asetsemine
-mängu lugemine
2. teostamisfaas
-silm-käsi koordinatsioon
-reboundideks valmisolek
-keha kontroll/tasakaal
-asendi kompaktsus
3. tõrjejärgse planeerimise faas
Vv-i arengu 3 nurgakivi:
1. liigutused, liikumine (simuleerida mängule tüüpilisi liikumismustreid, mis aitavad vv-l kinnistada õiget asetsemist ning nö. musklimälu)
2. taipamine, tabamine, mis toimub (mitte jälgida ainult palli, olulistel hetkedel vaadata vilksamisi ka mujale, et saada aimu, mis võib järgmiseks toimuda, eriti jälgida, mis toimub värava läheduses, et poleks üllatusi)
3. keskendumine (kolm olulist osa: *olla teadlik kogu väljakul toimuvast; *tabada ära löögihetk; *hoida palli liikumisteekond kogu aeg jälgimise all)
*Harjutuste ajal tegeleda iga situatsiooniga lõpuni. Kui tuleb uus situatsioon "selga", tegele ikka eelmisega kuni lõpuni, ei hakka juba valmistuma järgmise tarvis.
*Alati püüelda tsoonis e. vv-olekus mängimise poole, mille kõrgeim tase on "flow", kui keha teeb "automaatselt" õigeid asju.
*Kui mängid käesolevas hetkes, kaob olekust pinge.
*Kogu tähelepanu/keskendumine suunata käimasolevale tegevusele.
*Tähelepanu/keskendumine välisele, mitte sisemisele (mõtetele ja tunnetele).
*Kasuta hingamisele keskendumist, kui tähelepanu kaob, kui mõtted/tunded valitsema hakkavad. "KESKENDU!"
*Mitte lasta peale mõtteid tulemusest! Kindlasti mitte mõelda, "ei lase sisse!" - negatiivne mõtlemine. Pigem kasutada, "hoian värva puutumatuna!" v "tõrjun kõik löögid!"
*Iga cm kohta, mis vv on positsioonilt väljas ühele poole, vabaneb 2 cm väravapinda teisele poole.
*Hea vv liigub sinna, kuhu pall on minemas, suurepärane vv on juba seal!
*Kunagi ei tohi enda peale vihaseks saada!
*Jälgida, kui miski vaimselt käest ära hakkab minema, teha see kohe korda
*Kui tunned end enesekindlalt ja tead, et võid palli peatada, siis peatadki palli. Peab teadma, mida teha pealelöögi korral ja uskuma, et suudad tõrjuda.
*Ei tule mõistatada, mis nüüd juhtub, vaid peab teadma, millised valikuvõimalused ründajal tegutsemiseks on, ning vv-i arenedes tuleb ka teadmine, millise võimaluse ründaja kõige tõenäolisemalt valib.
*Alati valmis pealelöögiks!
*Alati tuleb olla valmis tõrjeks ja väh. kaheks sellele järgneda võivaks tõrjeks veel otsa. Kui oled valmis tõrjeteseeriaks, püsib tähelepanu pallil, mis ka ei juhtuks.
*Kui oled palli suhtes square (naba suunatud palli poole), oled ka reboundi ajal tegutsemiseks paremini valmis.
*Iga kord kui märkad neg mõtet, muuda see positiivseks.
*Mängu ajal ei hakka argumenteerima teistega ega endaga (sisemuses)
*Enne mängu/trenni tuleta meelde õige tunne, ja mis selle saavutamiseks teha.
*Jäta vastastele mulje, et nad on sinu surve all (üldiselt ja konkreetsel hetkel).
*Kui ründaja peab mängima kirgliku, aktiivse, võitleva vv-i vastu, sunnib see teda tegema kiiremaid otsuseid - rohkem eksima.
*Vv peab olema nagu saaki varitsev madu: rahulik, ohtlik, valmis iga hetk ründama - see peab välja paistma, olema kehakeele osa.
*Kiirga valmisolekut, ära tõmba väljakul toimuvat endasse.
*Vv peab omadele sisendama kindlustunnet oma enesekindlusega.
*Maski taga on esmatähtis keskenduda pallile, maskiga tegelemine on teisejärguline
*Pealelöögi korral ole valmis välgu kiirusel liikuma pallile vastu.
*Püsi vaimselt rahulik.
*Need kõik on omavahel seotud: võitluslikkus, teravus, järelsituatsioonidele reageerimine, Never Give Up! Neist ühe tagant sundimine, aitab kõiki ülejäänuid samuti parandada.
*Mugav olek (mitte laisalt mugav) on üks õige vv-oleku aluseid. Rutiin aitab tekitada seda mugavat olekut.
*Rutiini rikkumine pole elu-surma küsimus. Õpi olema vaimselt valmis, mitte keskenduma asjadele, mis tegelikult pole tähtsad (rutiini kramplikult jälgimine).
*Mänguks ettevalmistumisel eemärgiks mugav, keskendunud, lõdvestunud olek.
*Mänguks ettevalmistumine võiks alata u 3 tundi enne mängu algust. Tõsiseim vaimne ettevalmistus peaks algama, kui jõuad peale riietumist platsi äärde. Siis muutub ka rutiini osa kõige olulisemaks. Peale riietumist võtta õige olek fookusesse - "mängu nägu ette" - võiks olla 5-10 min konkreetset vaimset ettevalmistust (muss, meditatsioon, lõdvestumine, visualisatsioonid etc.)
*Harjumuseks võiks saada asjade pakkimine riietumise järjekorras - siis ei unusta midagi maha. Ei tohiks pakkida vahetult enne kodust lahkumist.
*Võiks kasutada muusikat soojenduse ajal.
*Anna aega ka suhtlemiseks - oled siiski meeskonna liige.
*Soojendusvisete ajal proovi rebounde suunata kindlas suunas ja proovi kõik eemale põrkunud pallid oma valdusesse saada (ei keskendu vaid ära tõrjumisele)
*See ei ole probleem, kui mängu alguses venib esimeste tõrjete tulemine - esimene pole tegelikult esimene - oled soojenduse ajal juba teinud kümneid tõrjeid.
*On OK saada vihaseks, aga pole OK muutuda selle läbi klouniks.
*Rutiinsed tegevused mängu ajal, et aidata olekusse, tuletada olekut meelde: kätega vastu kiivrit, pearaputused, postipatsutused, plaksutamine etc.)
Eile üllatusmaasikas - ProSura väravas Bändidose ja Raimonndo vastu, 4:4
Peale pühapäevase trenni, kus pidi üle pika aja toimuma K vs R duell, ära jäämist, oli juba tekkinud tunne, et tuleb suht vaikne nädal, mis päädib laupäevase Nõmme vastu mängule pingi kõrvalt kaasaelamisega. Siis, eile, kui olin juba teel töölt koju, helistas R, et ProSural pole vv-i ja tuleb meievaheline sajandi matš.
Enne mängu kohapeal viskasime kulli-kirja ning ma läksin ProSura väravasse. Mõlemal meeskonnal oli korralik esindus olemas ja algseis tundus üsna võrdne. Soojendus ei andnud erilist pilti olekust, ehk oli tunda mõningast teravuse vähesust. Mängu ajal oli tunne selline poolkahtlane-roostene, nagu poleks ammu mänginud ja nüüd paneks nagu mingi vana rasva pealt. Samas mott, mida tekitas mängimine Bändidose ja Raimontsi vastu, vist kompenseeris pisut seda puudujääki. Mäng ise oli pigem lihtsapoolne, kuigi pinget jätkus, aga seda enamasti väravast eemale - pealelööke ja ohtlikku actionit väravalähistel oli suht vähe. Mõned toredamapoolsed liigutused sai küll tehtud, aga asjale jättis halva maitse külge, et 4st 3 väravat olid pmst minu pisivigadest (vigadest, mis polnud päris kalad) + B viigivärav paar min enne lõppu. 2 viga oli veel sellised, mille vältimist olen just see hooaeg püüdnud 'propageerida'.
1:1, Jäx sai paari meetri kaugusele minust söödu u kella 11 peale, mul oli aega sättida end tema ja värava vahele, aga ta lõi ikkagi ilusti ära maadmööda esiposti äärde - täh sättisin end ikkagi pisut valesti. Esipost kindlamini kinni!
2:2, väravaesise mäsu järgne olukord, mis sai justkui lahendatud, mul kadus korraks pall silmist, vahetasin vist paar sõna kellegagi kaitsest, ja järsku oli pall otse minu ees, kaitsja ja Priit seal, esimese löögi tõrjusin, aga ma polnud ikka üldse situatsiooniks valmis, korduse lahtise palli väravasse toimetamisega polnud Priidul raskusi. Vv ei tohi korrakski tähelepanu kaotada. Kui pall on silmist kadunud , tuleb väravaava veel seda kindlamalt kinni katta.
3:3, Urx sattus muga 1:1, värava suhtes enamvähem keskele, 3-4 meetri kauguselt lõi peale, olin talle vastu liikumas, aga keha oli kuidagi küljele vajunud ja ka üks külg pisut ettepoole nihkunud, et ei olnud täielikult square palli suhtes, ja löök läks kuskilt kõhu eest sisse. Ei tohi ära vajuda enne lööki! Peab jääma kogu aeg palli suhtes square'ks.
4:4, paar minti enne lõppu, mäsu värava ees u 3-4 meetri kaugusel, liikusin u 1,5 m vastu, et läbi tuleva löögi korral katta suurem osa väravast, kellegi löögile sattus kaitsja kepp vastu ja pall tuli vastikult ilusa kaarega üle minu väravasse. püüdsin veel hüpata üles, aga kaar oli ikka liiga vastikult ilus. Kõige rohkem kalamoodi väravat, ei pea ma tegelt er enda veaks. Natuke kompenseerib asja, et veel u minut hiljem võtsin u samalt positsioonilt käetõrjega ära Marexi potensiaalse võiduvärva.
Enne mängu kohapeal viskasime kulli-kirja ning ma läksin ProSura väravasse. Mõlemal meeskonnal oli korralik esindus olemas ja algseis tundus üsna võrdne. Soojendus ei andnud erilist pilti olekust, ehk oli tunda mõningast teravuse vähesust. Mängu ajal oli tunne selline poolkahtlane-roostene, nagu poleks ammu mänginud ja nüüd paneks nagu mingi vana rasva pealt. Samas mott, mida tekitas mängimine Bändidose ja Raimontsi vastu, vist kompenseeris pisut seda puudujääki. Mäng ise oli pigem lihtsapoolne, kuigi pinget jätkus, aga seda enamasti väravast eemale - pealelööke ja ohtlikku actionit väravalähistel oli suht vähe. Mõned toredamapoolsed liigutused sai küll tehtud, aga asjale jättis halva maitse külge, et 4st 3 väravat olid pmst minu pisivigadest (vigadest, mis polnud päris kalad) + B viigivärav paar min enne lõppu. 2 viga oli veel sellised, mille vältimist olen just see hooaeg püüdnud 'propageerida'.
1:1, Jäx sai paari meetri kaugusele minust söödu u kella 11 peale, mul oli aega sättida end tema ja värava vahele, aga ta lõi ikkagi ilusti ära maadmööda esiposti äärde - täh sättisin end ikkagi pisut valesti. Esipost kindlamini kinni!
2:2, väravaesise mäsu järgne olukord, mis sai justkui lahendatud, mul kadus korraks pall silmist, vahetasin vist paar sõna kellegagi kaitsest, ja järsku oli pall otse minu ees, kaitsja ja Priit seal, esimese löögi tõrjusin, aga ma polnud ikka üldse situatsiooniks valmis, korduse lahtise palli väravasse toimetamisega polnud Priidul raskusi. Vv ei tohi korrakski tähelepanu kaotada. Kui pall on silmist kadunud , tuleb väravaava veel seda kindlamalt kinni katta.
3:3, Urx sattus muga 1:1, värava suhtes enamvähem keskele, 3-4 meetri kauguselt lõi peale, olin talle vastu liikumas, aga keha oli kuidagi küljele vajunud ja ka üks külg pisut ettepoole nihkunud, et ei olnud täielikult square palli suhtes, ja löök läks kuskilt kõhu eest sisse. Ei tohi ära vajuda enne lööki! Peab jääma kogu aeg palli suhtes square'ks.
4:4, paar minti enne lõppu, mäsu värava ees u 3-4 meetri kaugusel, liikusin u 1,5 m vastu, et läbi tuleva löögi korral katta suurem osa väravast, kellegi löögile sattus kaitsja kepp vastu ja pall tuli vastikult ilusa kaarega üle minu väravasse. püüdsin veel hüpata üles, aga kaar oli ikka liiga vastikult ilus. Kõige rohkem kalamoodi väravat, ei pea ma tegelt er enda veaks. Natuke kompenseerib asja, et veel u minut hiljem võtsin u samalt positsioonilt käetõrjega ära Marexi potensiaalse võiduvärva.
neljapäev, 6. jaanuar 2011
Eile Auguri vastu rekordiline saun, tegin oma tööd väravas...
Mis seal ikka rohkem rääkida: 3:21 ja sitt tuju...
(Ei tea palju see luges, et meil oli ainult 8 väljakumeest - tundus igastahes, et mängiti isukalt - aga justkui rahulikult vääramatu jõuga sõideti meist ja minust lihtsalt üle. Jäi tunne nagu mänginuksin esimest korda Auguri vastu, ainult selle vahega, et see kord teadsin hästi kõiki, kes vastas on.
Trenni alul tegime mu tellitud viske ja värava tagant ette söödu harjutusi. Iseenesest hea mõte, aga selise tempoga nagu neid tegime, kadus mõtte headus, jäi suht mõttetu autopiloodipeal rahmeldamine.
Mängueelne helgem hetk oli, et bulliti harjutuses saadi mulle ainult 2 tk sisse - Marexi 2 viimast, kui talgi oli eelnevalt juba hea kogus üritusi ebaõnnestunud.
Mängu lõpupoole võtsin A.Sõbra eest palli ära ja siis automaatselt tahtmatult-meelega rullisin end talle veel jalgadesse. Ei tea, kas ta sai aru, et see polnud kogemata, aga igastahes häbi oli. Väidetavalt on ju oluline ja mulle ju meeldib vastast mõjutada, hirmutada, näidata, kes on vv-i alas peremees... Huvitav, miks see häbi tunne siis tekkis? Et ikkagi Eesti koondislane? V sellepärast, et olen viimasel ajal hakanud jälle natuke rohkem buditliku mõtteviisi meelde tuletama?
Mängujärgne meeleolu oli ülisitt. Psühholoogia on ikka wõimas asi, millega hetkel kuidagi hakkama ei saa. Tundub, et praegu on sama sündroom, mis sügisel kui esimeste liigamängude eel paar ndl varem selgus, et ma enivei mängida ei saa ja tahtsin v mitte, aga mott trennis isukalt mängida oli kadunud, lihtsalt läinud. Nüüd käivad peas mõtted, et paras mul mingisse II liiga satsi kolida, kus trenn I kord nädalas ja saab rahulikult oma 'tööd teha' ilma, et peaks ennast pidevalt tõestama.
Ainus rõõmustav asi, mis het hetkel saalihokiga seoses meenub on, et viimased 3 korda pole Raimondo mind võita suutnud. Et peaks vist kuu aega vanadel loorberitele puhkama jääma, ilusa seeria jätkumise nimel selle pühapäeva trennist loobuma, eriti magus irw, rsk, rsk, rsk...!)
(Trenni õpetussõnad: kui pole väga head vv-olekut, peaks mängima väravale lähemal. Eriti kehtib see muidugi kiirete ja täpsete söötudega Auguri vastu mängides.)
(Ei tea palju see luges, et meil oli ainult 8 väljakumeest - tundus igastahes, et mängiti isukalt - aga justkui rahulikult vääramatu jõuga sõideti meist ja minust lihtsalt üle. Jäi tunne nagu mänginuksin esimest korda Auguri vastu, ainult selle vahega, et see kord teadsin hästi kõiki, kes vastas on.
Trenni alul tegime mu tellitud viske ja värava tagant ette söödu harjutusi. Iseenesest hea mõte, aga selise tempoga nagu neid tegime, kadus mõtte headus, jäi suht mõttetu autopiloodipeal rahmeldamine.
Mängueelne helgem hetk oli, et bulliti harjutuses saadi mulle ainult 2 tk sisse - Marexi 2 viimast, kui talgi oli eelnevalt juba hea kogus üritusi ebaõnnestunud.
Mängu lõpupoole võtsin A.Sõbra eest palli ära ja siis automaatselt tahtmatult-meelega rullisin end talle veel jalgadesse. Ei tea, kas ta sai aru, et see polnud kogemata, aga igastahes häbi oli. Väidetavalt on ju oluline ja mulle ju meeldib vastast mõjutada, hirmutada, näidata, kes on vv-i alas peremees... Huvitav, miks see häbi tunne siis tekkis? Et ikkagi Eesti koondislane? V sellepärast, et olen viimasel ajal hakanud jälle natuke rohkem buditliku mõtteviisi meelde tuletama?
Mängujärgne meeleolu oli ülisitt. Psühholoogia on ikka wõimas asi, millega hetkel kuidagi hakkama ei saa. Tundub, et praegu on sama sündroom, mis sügisel kui esimeste liigamängude eel paar ndl varem selgus, et ma enivei mängida ei saa ja tahtsin v mitte, aga mott trennis isukalt mängida oli kadunud, lihtsalt läinud. Nüüd käivad peas mõtted, et paras mul mingisse II liiga satsi kolida, kus trenn I kord nädalas ja saab rahulikult oma 'tööd teha' ilma, et peaks ennast pidevalt tõestama.
Ainus rõõmustav asi, mis het hetkel saalihokiga seoses meenub on, et viimased 3 korda pole Raimondo mind võita suutnud. Et peaks vist kuu aega vanadel loorberitele puhkama jääma, ilusa seeria jätkumise nimel selle pühapäeva trennist loobuma, eriti magus irw, rsk, rsk, rsk...!)
(Trenni õpetussõnad: kui pole väga head vv-olekut, peaks mängima väravale lähemal. Eriti kehtib see muidugi kiirete ja täpsete söötudega Auguri vastu mängides.)
teisipäev, 4. jaanuar 2011
Eile ProSura vastu trennis 6:6, poolrahuldav olek
Tuli viimase sekundi viik, kui mängisime 6 väljakumehega ja minut varem tegi PS kiirekaga 3-1 tulles ristsööduga eduvärava - eriti 2 ndl tagune tsenaarium, sellevahega et see kord polnud minu kala ja suutsime veel kaotusest välja tulla. Ei olnud küll nii häving päev kui eelm kord, aga rahul küll polnud - vist kõik väravad tulid nii, et mingii tsipake jäi tõrjest puudu. Mängisin nö. pooletoobiselt - nagu aktiivselt agressiivselt, aga seda mitte-piisavalt, mille taha võis jääda väh 1-2 väravat.
Olin taas suht närviline. Üks kord jooksis vene tüüp mulle 1-1 tulles, sisse, Urx ütles pärast, et oli mind kepiga rindu ka löönud, sain palli kätte ja üritasin siis vihaselt rusikaga veel kuidagi äiata juba eemalduvale tüübile. Ja mängu lõpus lendas jälle kiiver ja poorte sai jalaga.
Väh üks asi oli hea, pallidele püsti järgi hüppamine, püüdsin vist 100% kinni kaugelt ja kõrgelt tulevad pallid.Samas halb asi oli värav vabaka lahtimängimise järel, kui lihtsalt polnud valmis ja tuli ära. Õnneks tui paar rünnakut hiljem sama asi ka ProSura väravasse.
Vbl oleks vaja vahelduseks jälle Auguri trenni, et tunda seda õiget valmisolekut. Ikkagi tunnen, et ma pole piisavalt terav-motiveeritud just PS-i vastu mängides. Mängin küll täiega, aga miski nõksu võrra vist alahindan vastast, igastahes ProSura vastu pole tavaliselt taolist häälestust nagu teistes trennides. Ja ometi tean seda... Eile esimesed 10-15 minutit mul praktiliselt polnud tööd (samas ega Kasparil teisel pool ka er mitte), seegi ei tulnud mängu käima saamisele kasuks. Küll proovisin püsti seistes jalka vv-i explosive stance'i 'propageerida' ja see nagu mõjus ka mingitki teravust süstivalt.
Tglt on ka loogiline seletus õige oleku puudumisele - juba mõnda aega on öist uneaaega olnud alla 7 tunni ja üleüldine olek lihtsalt pole värske, aga vv peab mängima värskena!
Järgmises trennis peab nõudma 2 harjutust: 1) Sööduharjutus, et õiget tunnet kätte saada. Üritasin eile suht palju ette sööta, kuna meie kaitsest tõusmine oli kuidagi er vaevaline (PS muidugi pressis ka suht korralikult). Paar söötu läks ka normaalselt läbi, aga mõni oli peaaegu katastroofiline üritus - liiga kiirustades, riskides, mõtlematult... + ikka üritasin mõned korrad ka poollamades sööta. 2) Värava tagant küljelt tulekuga värava ette sööt. Üks eilne värav tuli just sellisest positsiooniveast, kus tagant küljelt anti sööt värava ette keskele, ma olin liiga küljel mängule keskendunud, tuli löök suht keskele, hüppasin-libstasin end küll 'effektselt' tagasi positsioonile, aga jala eest läks napilt pall läbi. Hiljem korrigeerisin end ja olin suht talutavalt valmis järgnevateks sarnasteks situatsioonideks.
Olin taas suht närviline. Üks kord jooksis vene tüüp mulle 1-1 tulles, sisse, Urx ütles pärast, et oli mind kepiga rindu ka löönud, sain palli kätte ja üritasin siis vihaselt rusikaga veel kuidagi äiata juba eemalduvale tüübile. Ja mängu lõpus lendas jälle kiiver ja poorte sai jalaga.
Väh üks asi oli hea, pallidele püsti järgi hüppamine, püüdsin vist 100% kinni kaugelt ja kõrgelt tulevad pallid.Samas halb asi oli värav vabaka lahtimängimise järel, kui lihtsalt polnud valmis ja tuli ära. Õnneks tui paar rünnakut hiljem sama asi ka ProSura väravasse.
Vbl oleks vaja vahelduseks jälle Auguri trenni, et tunda seda õiget valmisolekut. Ikkagi tunnen, et ma pole piisavalt terav-motiveeritud just PS-i vastu mängides. Mängin küll täiega, aga miski nõksu võrra vist alahindan vastast, igastahes ProSura vastu pole tavaliselt taolist häälestust nagu teistes trennides. Ja ometi tean seda... Eile esimesed 10-15 minutit mul praktiliselt polnud tööd (samas ega Kasparil teisel pool ka er mitte), seegi ei tulnud mängu käima saamisele kasuks. Küll proovisin püsti seistes jalka vv-i explosive stance'i 'propageerida' ja see nagu mõjus ka mingitki teravust süstivalt.
Tglt on ka loogiline seletus õige oleku puudumisele - juba mõnda aega on öist uneaaega olnud alla 7 tunni ja üleüldine olek lihtsalt pole värske, aga vv peab mängima värskena!
Järgmises trennis peab nõudma 2 harjutust: 1) Sööduharjutus, et õiget tunnet kätte saada. Üritasin eile suht palju ette sööta, kuna meie kaitsest tõusmine oli kuidagi er vaevaline (PS muidugi pressis ka suht korralikult). Paar söötu läks ka normaalselt läbi, aga mõni oli peaaegu katastroofiline üritus - liiga kiirustades, riskides, mõtlematult... + ikka üritasin mõned korrad ka poollamades sööta. 2) Värava tagant küljelt tulekuga värava ette sööt. Üks eilne värav tuli just sellisest positsiooniveast, kus tagant küljelt anti sööt värava ette keskele, ma olin liiga küljel mängule keskendunud, tuli löök suht keskele, hüppasin-libstasin end küll 'effektselt' tagasi positsioonile, aga jala eest läks napilt pall läbi. Hiljem korrigeerisin end ja olin suht talutavalt valmis järgnevateks sarnasteks situatsioonideks.
esmaspäev, 3. jaanuar 2011
Eile tavaline õllekas VanaTühja vastu
Kaotasin VanaleTühjale 17:23, 3vs3 mäng, selline pühapäevaselt pooluimane ilma erilise teravus-tundeta aga ok vv-olek. Päris mitmed ilusad ristsöödu järgsed hüppega tõrjed, mitu ebameeldivat siseposti väravat, õlleka Priit lüpsis mind 2 korda selgelt 1-1-ga ära. Peale püüdmist saatsin palju palli kiirrünnakusse kohe poollamades asendist - ok vahel see ka õnnestub resultatiivselt, aga üldiselt pole poollamades asendis viskel eriti jõudu taga, sihik on vilets ja lisaks võib ebaloomuliku liigutuse tõttu mingi lihase ära tõmmata, et siis ikka ja jälle: tuleb käsile võtta püüa-püsti-mõtle-sööda! Kui kuskil 10:10 seisul läks VT lootusetult eest ära, tekkis mingi suhteline tujutu olek, üritasin küll end käsile võtta, aga polnud sellest abi - sel ahvil seal teisel pool pole ju nõrkushetki... Mitu korda närvitsesin peale väravat - siis kui toimus just see VT eest ära minek - ja see ei ole olekule tervislik!
Tellimine:
Postitused (Atom)