Eile Järveotsa, tundetu

Mingil 'ebaausal' kombel sain eile R-i vastu viigi kätte - tsiteerides klassikuid: mingi bõhh oli peal. Vv-tunnet ei olnud. Väravas kohal viibimine tegi oma töö siiski enamvähem ära ja eks mõned seivid ikka tulid ära, ka ägedapoolseid, aga rahuloluks põhjust polnud. Eriti tajutav oli Never Give Up-i puudumine. 3 väravat tulid nii, et peale must mööda lööki jäin mingiteks hetkedeks lakke vahtima, rasket saatust needma vms, ühe sõnaga molutama, selle asemel, et kohe edasi hüpata - kas see edasi võitlemine väravast päästnud oleks, pole kindel, aga no selline apaatsus...Isegi väljakumängija ei tohi endale sellist asja lubada.
Eriti tähtis: Kui NGU ei tööta, siis tuleb seda pushida! selle taga on 'kõik' kinni - õige tunne, aktiivne olek, nii mõnegi lisatõrje tegemine.

Eile Kristiines ProSura vastu - ok olek

Võitsime 3:2, Raimonts PS-i väravas. Meil 12 väljakut kohal, domineerisime, aga kuidagi segamini tundus süsteem, toimus midagi eelmisele esmaspäevale sarnast.
Esimene värav tuli suht kiiresti taha, mõlemad väravad üsna ühesugused, vise 10-11 vahelt ~3 meetrilt taha posti. Reboundide suhtes tundus kuidagi hea terav tunne see kord.

Eile Järveotsas, heapoolne olek

Seekord, erinevalt eelmisest kolmapäevast, ei läinud negatiivse meelestatusega trenni, et äh, mõttetu lühike. Aktsepteerisin lihtsalt fakti, et olud on sellised. Viimasel ajal oleks kogu aeg nagu "kevadväsimus", suht halvasti magan ja siis on koguaeg mingi uimasus-unisus peal. Eile enne trenni kodus sõin teise paki Panther4ever pulbrit ära ja siis teel trenni promos Raimonts Nutrend Endurosnack geeli, seda ka siis terve tuub... No ja mõju... igastahes unisust polnud enam, aga polnud ka hullu energy laksu, nagu võinuks oodata, et tuleb peale mingi poolnärviline olek, et ei tea, mida oma energiaga peale hakata. Lihtsalt valitses normaalne (nagu märkamatu) hea füüsilise ja vaimse energia foon.

Raimontsiga seis see kord nö. 1:1 - geimid talle 2:1, väravad mulle 12:10. Põhielamus oli, et  esimest korda tuli välja / jäi meelde rohkem kui 1 uh-oh-tõrje. Pmst 2 'ristikat'. Ühe puhul oli nagu asendist väljas vasaku posti ees, kellegi paremalt suht värava lähedasest löögist hüpples pall parema posti äärde, mingi imeliku viimasehetke meeleheite käevibutusega tõrjusin palli eemale. Teine oli rohkem klassikalisem hüppega ristika ära võtmine. 2 akrobaatilist uh-oh-tõrjet oleks võinud veel tulla, aga siiski läksid tõrjekäest/jalast sisse. Sain 2 väravasöötu, millest teine oleks küll vaid jäähokis kirja läinud - olin teine söötja. Aga mõlemad suht ühesugused: Keskjoone juurde paremasse serva sööt, läbimurre mööda paremat äärt ja värav (sööt keskele ja värav). 2 värvat tuli käe ja keha vahelt üsna tugeva puutega läbi, et kui õhukese "ROY 33" asemel oleks olnud õige vv-särk, oleks ehk kinni jäänud pall. Lõpus 2 Jäxi 1-1-de lahenesid üsna sarnase stsenaariumiga minu kahjuks: sai järsku kuskil 10-11 vahel läbimurdele, läksin vastu, tillitas siia-sinna, ja sai must mööda lüüa. Pahapaha, jõudsin juba hakata mõtlema, et 1-1dega läheb viimasel ajal üsna hästi. Aga no väh 1 ta esimese geimi aegse 1-1 tuleku löögi võtsin vastu rinda ära.

Harjutused olid maski taga palliga tegelemine ja "Rahulik ohtlik madu". Teist tuletasin peale pea iga nii mulle kui ka R-le löödud värvat meelde. Maski asja unustasin ühe Priidu maski ajal natukeseks ära, tegelesin natuke ka maski jälgimisega, no ja igastahes löök läks sisse... Tuleb vist nii suhtuda nii, et mask on tüütu post, kellest tuleb mööda näha - temaga tegelemisel pole mõtet, ta jääb nagunii ikka samaks tüütuks postiks. Maskiga tegeledes kaotaks ainult väärtuslikke hetki, mida võiks hoopis palli otsimiseks-jälgimiseks ja värava katmiseks kulutada.

Eile ProSura väravas võit Bändidose üle. Uimane v rahulik?

Ajalooline 5:3 (viies värav tühja puuri). Varem ka korra B-d võitnud - siis 2:1 Vanatühja vastu, nüüd siis päris asi Raimontsiga B väravas. Ütleme, et vv-d tegid oma tööd normaalselt, aga just Bändidose rünnak oli hooaja esimeste trennidega võrreldes logisev (ProSura mängis oma tavapärase taseme välja).
Mul oli magamatusest üsna uimo olla (R ütles enne trenni, et tal sarnane asi). Katsetasin mingit Panther4ever Blue Shine toidulisandit-pulbrit. 1 pakk u 1,5 h enne trenni, ei tea, eks ta mingi kohvi moodi laksu nagu andis, aga rohkem ei oska kommenteerida. Igastahes oli alguses väljaku ääres soojendusharjutusi tehes mingi eriline laiskus peal, soojendusvisete ajal pold märgata erilist teravust, ning mängu ajalgi oli kuidagi uimane olek. Aga samas, mingi rahulik-kindel olek oli ka. Aga samas, miks poleks pidand olema 'rahulik-kindel', kui poole mängu peal oli seis 4:0, ning tuli tegeleda 'vaid' seisu hoidmisega. Aga samas, tegevust ikka oli, kuigi meeldivalt suur protsent löökidest läks kaitsjatesse v väravast mööda ja suur osa "tegevusest" oli B-i susserdamisel silma peal hoidmine.

Ei mäletagi täpselt, aga väravad olid kõik vist sellised jätkusituatsioonid, kus oli juba 'korralik' töö tehtud, aga kahjuks ei suutnud lõpuni... Meelde jäi Erxi 1-1 tulekuga keskpositsioonilt küljele kaasa liikumine (ära kannatamine) ja lõpuks löögi rindu võtmine. Raimonts mäletas 2 youtube'i väärilist ristika ära võtmist. Ise nagu konkreetselt ei mäleta, kuigi tavaliselt on need väga meeldejäävad, sest enamasti lõppevad ristikad väravaga (või paremal juhul mööda löögiga). Paar korda läks pall hüppava minu alt läbi, et mõtlesin juba, et oli sees ja nagu hangusin hetkeks. Õnneks sain enne taas liikuma, kui asi ohtlikuks jõudis minna. Never Give Up!

Mõtlesin, et katsetan tervelt 4 trenni ülesande andmisega. No ja oli nagu oli: 1) tavapärane palli liikumisele keskendumise harjutus tuli vaid paaril-kolmel korral meelde; 2) "olen rahulik ja ohtlik nagu varitsev madu" affirmatsiooni meelde tuletamist (er selja taha tulnud väravate järel) ei olnud er vajagi, nagunii olin rahulik ja üsna keskendunud; 3) väravate vähesuse tõttu ei saanud eriti "harjutada" ka rahulikku palli väravast välja võtmist, aga meeles oli (varem olen 'propageerinud' coolilt palli väravasse jätmist v ülbelt kuskile väljaku nurka viskamist); 4) maski taga hoida tähelepanu vaid pallil ja väravasuu võimalikult effektiivsel katmisel - oli meeles, läks vaja, järgisin. Lisaks püüdsin ka tulemusele ja ajale mitte mõelda, et rohkem ainult hetkes olemist ning segavate tegurite miinimumini viimist harjutada.

Põlvekaitsed hakkavad õhtule minema, vajuvad külgedele ära, nii et häirivalt palju pidin neid sättima. Võtsin rihmade uuesti kinnitamiseks isegi aja maha, aga kasu polnud pmst miskit. Mingi hetk hakkasin põlvekate peale juba närvi minema, aga sain asjal sabast kinni, ja rahustasin end maha.

Järveotsas esimest korda tunnine, mõttetu

Alguses kiiresti mingeid ägedaid seive-seeriaid, siis kiiresti palju mingit jama, palju ristikaid kiirrünnanku väravaid, siis lõpus kiiresti jälle mingeid toredaid seive, aga  suht lootusetut kiiret jama tuli ka ikka otsa, ja siis saigi kiiresti läbi. Sai kiiresti sita tuju. Nüüd juba kiiresti poh', sest kiiresti tulnud, kiiresti läinud.

Mingid uued 1-1e äravõtmise ideed õhus (kannata, tunneta, jala asend), töötas nagu suht hästi, vaatab, arendab, räägib veel.

2 korda fikseerisin mööda mängida üritava ründaja vastu väikse aga jõhkravõitu refleksiivse 'tõste' sooritamise - NGU-i normaalne osa?

Eile trennis ProSura vastu, hajevil olek

Tuli kindel 9:4 võit, kuigi lasin esimeste sekunditega Rainieri kalast tekkinud Sinepi läbimurdest palli selja taha. Oma osa väravas oli ka enda valearvestusel (sarnaselt nagu nädal tagasigi esimene värava puhul) - liikusin ette sööstva ründaja eest palli ära võtma, väike valearvestus, jäin kuskile eikellegi maale, ja Sinep mängis must paremalt mööda - olin ta küll juba üsna küljele suunanud, kuid ootamatult suutis ta terava nurga alt siiski sisse lüüa. Aga kuidagi oli kogu aeg tunne, et PS-l pole täna mingit võimalust, tehku Raimonts vastas, mis tahes. Meil mõlemal oli mingeid üliägedaid seive, aga Bändidos oli lihtsalt üle. PS-i ei aidanud oluliselt isegi mu seekordne kohati uskumatult hajevil olek, mille põhuseks võib vist pidada, et pea oli täielikult täna hommikuse tööintervjuu lainel. Hajevil oleku parimaks näiteks oli 2 uskumatult adressaaditut palli mängu panemist - võib öelda, et viskasin palli suvaliselt minema. Õnneks lahenesid mõl olukorrad suurema kahjuta. Muidu tõrjed tulid nagu automaatsüsteemis, sellega justkui probleeme polnud. Et olek pole õige, sellest võis juba soojenduse ajal aimu saada - sellise peaga mängule küll ei tohiks minna.
Üritasin harjutusena ka keskenduse viimist palli liikumisele. Päris nurjunuks seda pidada ei või, aga eelmine esmaspäev oli parem.

SNAKES

The snake is the ideal goalie. Snakes are cool and calculating with a dose of explosiveness. The snake establishes his or her angle, but is patient enough to draw the prey (the shooter) in close enough so they can’t escape the goalie once the attack occurs. Think of this example: the shooter is like a mouse. A 6 foot long rattlesnake will stay coiled in a tight ball so the mouse thinks it is safe to walk by. The snake will have the patience to let the mouse get close enough so when the strike occurs, the mouse cannot get away. Hockey works the same way. The snake goalie takes a confident step to the angle, maintains a coiled, strong stance and explosively attacks when the shooter is drawn within range. The snake goalie also recovers quickly to the next play. The strong stance does not tip off the shooter what type of save attempt is coming.

Fred Quistcardi artiklist "Goaltending Personalities: Turtles, Rabbits and Snakes"

Eile Järveotsas heapoolne olek; olen madu

Olin eile šamanismilainel ja hakkasin maoks.
Soovitustest: 'vv peab olema nagu saaki varitsev madu: rahulik, ohtlik, valmis iga hetk ründama - see peab välja paistma, olema kehakeele osa'.
Aga see "nagu" tuleb sealt ära võtta.

Väravas ei teinud nagu midagi väga erilist, aga tüüpidel oli suurem osa ajast suuri raskusi mulle sisse saamisega. Lasin esimeses 3 mängus kokku 2 väravat sisse. Ja siis viimases tuli kiire lõppmäng ja 5 vastuseta kolli seljataha - esimese viisiku nelik oli hoos. Üks viimaseid väravaid jäi kripeldama, kui suurema mäsu lõpetuseks sain pihku ründaja kaika, mitte palli - pall rändas hoopis värava ette, kust see tühja väravasse löödi.. Lõpetuseks võitsin bullitilööjaid ~12:6 seisuga.
Muide, viimases mängus kaotasin oma cooli, kui hakkasin õiendama meie  värava ees toimuva mängusituatsiooni ajal omavahel kasutult sõnelevate tiimikaaslastega.

Seekordne Ülesanne kujunes üsna mõttetuks - väidetavalt pole sellise intensiivse mängu juures võimalik keskenduda puhtalt palli jälgimisele... kui mõned korrad proovisin, kadus tähelepanu ülesandelt väga kiiresti. Aga peab veel katsetama. Never Give Up-i polnud nagu vajagi meelde tuletada, see oli oleku osa. Mao-teemas olin ka juba eelnevalt sees. Õhtul teel töölt koju tegin Mulderi 'Real New Rave' mixi saatel ekstaatilist vv-i visualiseerimistantsu - päris huvitav elamus :)

Roses are red, Violets are blue. They got 10, and we got 2

1970-datel kaotas Bruins Canadiensile ühe mängu 2:10. Peale mängu tuli Bruinsi treener vihasena riietusruumi ja päris vv Gerry Cheeversilt aru, mis juhtus. Cheevers vastas rahulikult järgmise poeemiga:
“Roses are red, Violets are blue. They got 10, and we got 2.  See you later.”

(InGoalMag-i artiklist : Win as a Team, Lose as a Goalie! Mental Training Series – Article #1)

Eile Kristiines ProSura väravas Bändidose vastu - ok vv-olek

4:7 (4:1 seis u mängu keskel), R Bändidose väravas. Ootamatult palju seive tuli õnnestunud kohavalikust / õigesse kohta liikumisest - "ootamatult", sest nii hooaja algus veel, er kui võrrelda Tallink Cupi ja hooaja esimese trenniga. Mitmed õige koha seivid lähimaalt, nii et vist ainult mina ja lööja said aru kui head. Hüppelt kiivriga seiv, küljelt kiiresse tulnud Urxi vastu, veel mingeid küljelt tulnud kiirekate seive/ristika ära võtmisi. Päris palju väravaesiseid mäsusid sai lahendatud, kas palli enda valdusesse saamise v palli ära löömisega minu v kaitsja poolt. Palju röökisin PUHTAKS! - enamasti löödi ka.  2 väravat tulid nii, et pall lendas must läbi, hüppasin veel päästma, aga napilt ei jõudnud. Sealjuures esimene Jäxikas oli selline kalamaitseline - tuli kõrge kaarpall värava ette ootavale Jäxile - lükkasin teda selga, aga ta suutis ikka kuidagi palli töödelda, mina aga kaotasin palli täiesti silmist, lõi vist läbi kaitsjaga võitluse kuidagi üle meie palli värava poole lendama, hüppasin veel, aga ei jõudnud. Oleksin pidanud tegelema palli liikumise jälgimise, olukorra kontrollimise ja vajadusel palli ründamisega, aga ründasin hoopis ründajat, ilma õigesti olukorda hindamata, mul oli tglt üsna olematu võimalus pallile pihta saada, pmst sain ainult ründajale 'haiget teha'. Sama asi kehtib ka maski taga mängu korral, kui ka kipun ründajat ründama, samas kaotades silmist palli liikumise (eile küll ses osas ei eksinud). Aga trenni ülesandega tegelemisega võib üle pikkade aegade isegi rahule jääda - proovisin hoida keskendumist palli liikumisel, läbi kogu trenni tulin ikka ja jälle selle juurde tagasi. Ka Never Give Up-i proovisin meelde tuletada ja tegin seda suht rahuldavalt - hooaja esimeses trennis olin ka selles osas pisut uimo. 2 väravat tuli esiposti, aga mõlemad väga heast löögist.

Eile hooaja esimene trenn Järveotsas

3vs3, R-i veenev võit vist, olin üsna rabe (aga eks kõigil oli hooaja esimene - eriti oli seda näha väljakumeestest). Tahtmisest jääb kõvasti puudu. Valitseb kinnisidee moodi asi, et vaatab mõned nädalad, mis põlved teevad, kas must enam üldse vv-na asja on (eile paremas põlves toimus mingi tuikamine mõnede liigutuste peale, aga üldiselt oli ok). Seni käin kohapeal keha tegemas.
Päris tahtejõuetu ka tegelikult polnud, sest sain 4 korda kaikaga vastu käsi (4. kord juba röögatasin vihast, aga no see oli ka kõige räigem neist), mis näitab, et vähemalt vahel ründasin üsna isukalt palli.

Enne trenni käis peast läbi pallile keskendumise harjutamise idee - harjutuse hindeks võib panna '0'.

Eile päeval häiris natuke, kui ootamatul kombel ei saanud lamba reaktsiooni testis kordagi tulemust alla 0,2 sek - kevadel sain üsna kergelt 5 korra keskmiseid alla 0,2...