Eile hooaja esimene õlletrenn, hea olek

Mäng 3vs3, mõlemal 1 vahetus. Sain kohe alguses üsna hästi minema ja sain lõpuks turvalise ~13 edu R-i ees (väravad kuskil 40:30 kandis). Lasin kuni pea lõpuni välja ilma suuremate tagasi löökideta. Aga rõhk sõnadel "pea lõpuni" - 2 viimast geimi hakkasid higiseks muutunud põlvekad piisavalt ebameeldivalt valusalt põlvi hõõruma. Need uued Precisioni põlvekad on ikka väh minu jaoks saastapoolne toode. Kõigepealt oli põlveõnnaltele viga tegemine. Nüüd avastasin kodus, et põlvedega kontaktis olev riie on niiskusest "krimpsu" läinud, mõni ime siis, et see kortsus riie hõõrub põlved hellaks. Aga see oli lõpus, täna panen trenni taas vanad põlvekad (tegin nende putitamiseks pisut käsitööd), ja loodetavasti saab nüüd selle põlvede jama lõpuks unustada. Trenn oli ju iseenesest positiivne, olin üsna hoos, sellises aktiivses olekus, tuli palju igale maitsele seive. Plusspoolele saab veel panna: Üsna hästi pidasin kinni plaanist minna palliga ründajale vastu võimalikult square to the ball ning püsida asendis; palli püüdsin üsna ok-lt; sisepostikaid oli minimaalselt (väh häirivaid ei ole meeles); hea olek oli paljus kindlasti ka tänu 2 eelneval ööl korralikult välja puhkamisele - värske olek oli; oli mitmeid pallide jalkavv stiilis õhust ära noppimisi (tuli ka üks puterdamine, aga selle parandasin kohe peale palli maha põrkamist ära).
Kriitika poolele: Tuli päris mitmeid ristikaid, mis lõppesid täiesti tühja väravasse tulistamisega - ristika võimalusega tuleb rohkem arvestada, mitte ainult mõelda esiposti kattmisele! 1 puhas kala oli, kus pall tuli värava tagant vastu mind ja väravasse + veel paar tööõnnetust, kus pall minust sisse põrkas, aga need olid sellised 'tegijal juhtub'. Mitmed pool ebaõnnestunud ennetavad pallile vastu jooksud, millest ükski siiski ei lõppenud väravaga + oli ikka ka õnnestunud vastu minekuid. Lõpus hakkas lisaks põlvevalule väike väsimus tulema peale - 2 h jutti väga intensiivselt väravas, pole vist enam harjunud.
Üks tõrje visuaalidesse: Õlleka Priit tuli tagant ümber värava ja tahtis palli sisse suruda sain jsutkui lootusetuna tundunud olukorras kuidagi lüüa jalalaba tõrjeks täpselt pallile ja hokikalabale ette.

Eile trenn Järveotsas, nii-ja-naa

Üle 3 ndl esimene normaalne trenn (vahepeal 1 valu tegeva jalaga). Mingi imetrikiga sain isegi 11:10 R-i vastu kätte, kuigi mulle tuli taha hulk halbu väravaid. Ühe kobistasin sisse, kui hüpasin kõrvale, aga pall jõudis minust ja väravast mööda minna, põrkas seinast tagasi ja minust sisse (meenub selle aasta TallinkCup, aga too oli ikka oluliselt hullem ja atraktiivsem kala); mingi 3-4 lähiposti (neist paar selgelt rooste-märgilised). Pitseri mängule pani Laureni haiguse pärast magamata ööd - värske oleku puudumine võttis kindlasti mõne olulise protsendi olekust maha. Enne trenni/mängu peab magama normaalselt! Täielikust katastroofist pääsemine tuli arvatavasti suht suure mängunälja arvelt (keha üritas küll visalt näokat panna). Tunne oli hea, aga just keha ei jõudnud 100% järele. Oli ka paras kogus häid tõrjeid, aga eks neid tule ikka väikse väljaku kiires intensiivses mängus. Magus oli 1-1 sattunud Erxi 3 järjestikuse löögi tõrjumine / löögi ette sattumine. Tundub, nagu püüaksin viimasel ajal vähem palle, kui varem, kuigi saalivälisel ajal hüpitan ja püüan palli endiselt üsna sageli, et püüdmisrefleks peaks nagu käes olema. Konkreetselt on meeles üks kahekäetõrje, kui pall oli pmst juba püütud, aga mingi refleksi ajel 'tulistasin' selle kätevahelt minema... Peaks trennis püüdmisele pisut lisatähelepanu pöörama. Eilne esimene värav tuli Svenilt: murdis 1-1 läbi ja lõi 10-11 vahelt mõne meetri kauguselt üle küljele vajunud minu sisse - olin koos ründaja liikumisega põhiasendist täiesti küljele ära vajunud - ründjaga vastakuti sattudes tuleb viimase hetkeni säilitada püstine asend, olla kannatlikult valmis tõrjeks, ja siis salvata valusalt! 
Peale mängu bullitid olid katastroof. Proovisin suht ebakindla tundega viimase aja 'avastust', tehnikat, kus üks käsi on maas ja teine põlv on poolpüsti asendis. Üle poolte löödi ära, mis on ikka väga nõrk tulemus.
Paksend põlveõndlas, muutus trenni lõpuks jälle punaseks ja hellaks, aga mängu segama ei jõudnud see kord hakata. Vaatab, kuidas see pühapäevaks planeeritud pika intensiivse õlleka (hooaja esimene) vastu peab.

Eile trennis ProSura vastu väljakul, mul mõttetupoolne rahmeldamine

Täiesti pingevaba ~12:2 võit tuli. Ainus pinge oli, et hoiaks nullipeal ära, aga kahjuks läks viimase 5 minutiga kaitse pisut käest ära. Olin parem äär kolmikus koos uute poiste Kaido ja Antiga. Kuidagi istus nende kiire liikumine, nagu mulle endalegi meeldib/meeldiks mängida. Siiski, olin suht mõttetu tegelane platsil. Põhimärksõnadeks taas: pallikäsitlemisoskuse puudulikus ja rahmeldamine. Katusählus toovad kiired ebastandardsed ühe puute lahendused sageli edu, suurel väljakul aga on oluliselt rohkem tehnilist pagasit vaja. Ainus märkimisväärne asi, millega hakkama sain, olid paar-3 korda vastase kaitsetsetsoonis pressingut tehes palli ära lõikamised + korra ei saanud hakkama väravatagant hangitud palli kiiresti pmst tühja väravasse toimetamisega. Soojenduse ajal sain 3 bullitit R-le seljataha toimetatud (hooga peale ja pettega liikumine paremale v vasakule), aga siiski kindlasti üle poolte üritustest ebaõnnestusin.

Liigas magus 6:5 võit Ääsmäe/TTÜ üle, mina pingil

Võimas emotsionaalne laks. Sai mõnusalt röökida. Peale lõpuvilet Raimontsi juurde patsutama spurtimise järel olid pmst rõõmupisarad kurgus. R tundus/paistis kogu mängu õiges zone'is olevat. Väljak pidas ka distsiplineeritult kaitsest lähtuvast mänguplaanist kinni ning kogu mängu polnud me kordagi tagaajaja rollis. Eelmise aasta meistriliigas mänginud Ääsmäe tuli paari viimase minutiga 2 väravalisest kaotusseisust välja (said 5:5 kätte minut enne lõppu), aga saime 19 seka enne lõpuvilet väravaesisest mäsust 6:5 võiduvärava kätte - oi seda rõõmuröökimist :) ja siis veel viimased sekundid kangelaslikku kaitsetööd ja mitu R-i tõrjet.

Hea uudis on ka, et põlveõnnal tundub jälle enamvähem ok olevat - parem kui enne kolmapäevast trenni, kui hakkas jälle valus. Et kui täna vv-i vaja, siis lähen trenni. Varem pidasin plaani, et lasen veel ka selle nädala jalal kosuda.

Eile Järveotsas, ei olnud hea

Fakk, kolmas hooaeg järjest olen esimeseks liigamänguks out. Loodetavasti saab Raimonts oma katastroofiliste töömurede kõrvalt siiski piisavalt mänguks keskenduda. Erinevalt minust, paistab tal vv-vorm hetkel normull olevat.
Eile sain kindlalt R-i käest ära, kuigi 8 seljataha polekski nagu päris katastroofiline. Aga kuidagi sunnitud pehmo olek. Vigastuse eelse, 2 ndl taguse teravusega ei anna võrreldagi. Ok, mingi olek hakkas küll trenni lõpuks kohale jõudma, aga... Põlveõnnal pidas vaid alguses, hakkas järjest rohkem haiget tegema ja lõpuks jälle punetus ja marraskil. Oma osa vast ka sellel, et planeeritud pikkade pükste proovimine põlveka all, jäi ära, sest polnud meeles neid kotti panna. Selle asemel põlveka alla side, aga tundub, see polnud päris õige lahendus. Ja lisaks tegi haiget ndl tagasi puusale saadud megasinikas - just, kui püksid vastu käisid.
Kasutasin uut põlvekate süsteemi: 1kordne põlvekas (lisapaksenduseta) + 2kordne püksipõlve lisapaksendus (1 lisapaksendus põlvekalt). Põlvele tekkis  teistsugune toetuspind, aga tundus ok.
Pehmo oleku trastilisim näide oli kaugelt otse 12 pealt tulnud kauglöögi jalgevahe kolmnurgast puhtalt sisse laskmine. Lugemata jäi 3(!) seljataha tulnud vilejärgset väravat - kusjuures võtsin neid situatsioone tõsiselt.
Lõpus bullitite võtmisel tuli vale valmisolek/tunne eriti hästi esile: olin suht ebakindlel ja vist 5 tuli taha. Sisse said Marek, Jäx ja Anti, teisi ei mäleta.

Eile väljak Järveotsas, ok

Selline tänavahoki ja Kristiine platsi vahepealne elamus - sobib paremini kui teine, aga halvemini kui esimene. Nagu ikka, kui mõnda aega pole väljakut mänginud, siis tunne kuidagi roostes: kus olla, kuidas joosta, keha inertsiga ei oska arvestada.
Oma paar väravat sain kirja ära, mis kuidagi vast tegi tasa puudujääke kaitsetöös - rohkem kui 2 korral küll pall minu juurest läbi ja väravasse... Aga väravad: esimene Vähile mäsu tagant kiirelt ühe justkui ebaõnnestunud puutega tõstsin palli üle vv-i väravasse, kusjuures situatsiooni jooksin otse pingilt. Teise lõin tagapoordist tulnud palli värava eest ühe puutega Raimontsi alt läbi. Ühe lõime Silluga (kaitsja) koos õhust, löök läks vist ikka rohkem Sillule kirja. + andsin mängu lõpetava väravasöödu Mäesalule.
Lõpus bullitid, kõik nagu kartsid Vähit ja trügisid rohkem Raimontsi värava poole. Läksin siis Vähile peale, üsna hambutult hooga otsejoones, lõi jalaga puhtaks, koperdasin ta jala otsa, tegin mingi poolkaare ja prantsatasin puusa peale, päris valus raisk. Vähi tuli vabandama, aga no eks ma ise olin hooletu ja väravas oleks hea meelega ise samamoodi tegutsenud. Vähi kohta veel seda, et lisaks heale nooruse ja kiiruse kombole, on tal kadestamisväärselt hea liikumine nii, et saab hästi keha õigeaegselt ja optimaalselt palli ja värava vahele sätitud. Samuti töötab tal väga hästi Never Give Up - nagu ennetavalt automaatselt reageerib kõigile esimese tõrje järgsetele situatsioonidele.
Liivik ütles pärast, et mul on 'rasked' pealelöögid, sest sellised ebastandartsed. Eks ta ole, löön kohe peale kui saan, sest midagi kombineerima hakkamiseks mul tehnilist poolt eriti pole, tuleb siis innukuse ja kiirete löökidega asja kompenseerida. Läheb palju mööda, aga mõni ikka sisse ka. Katusählys töötab see 'tehnika' üsna hästi, päris vv-dega enam mitte niiväga.
Ahjaa, ja mängisin uue Canadien Maple 27 Black Ovaliga. Ei saa öelda, et just õnnetult oleks esimesel korral läind

Eile trenn järveotsas, uued põlvekad, jalg rivist väljas

Panin uutele Precisioni põlvekatele vanad Exelid peale, oli hea turvaline tunne, sai isegi pükste lisapaksenduse ära võtta, aga soojenduse ajal sai selgeks, et jalad muutusid põlvedest poolenisti liikumatuteks. Nii, et väravas toimus liikumine pmst sekundilise delayga, mis vv-le tähendab üsna sama, nagu väljakumehele ainult kõndides mängimine. Lisaks tegi valu põlveõndlasse põlveka kinnituste hõõrumisest tekkinud pikergune moodustis. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tekkis tõenäoliselt üritamisest teha tavapäraseid liigutusi (vaatamata põlvede ebaloomulikule liikumatule asendile) vasaku põlve sisse tuikav närvivalu. Nii polnud võimalik mängida, ja peale esimest geimi võtsin pausi, pealmine vanadest põlvekatest kiht ära, püksipõlvepaksendused tagasi ja uuesti mängima. Vasaku põlve pool-liikumatus ja valu, kui üritasin seda rohkem painutada, jäid. Tuikav valu kadus põlvest tasapisi. Pmst sain end trenni teiseks pooleks isegi enamvähem käima, ehkki standardseid kiireid liikumisi eri suundadesse oli endiselt võimatu teostada. Hämmastav abituse tunne oli, kui vastased mängisid ründel söötu, ja mõistus teadis, et peaksin nüüd juba uude kohta olema liikunud, aga keha ei jõudnud järgi, lihtsalt polnud võimalik positsiooni muuta nagu vaja.

Nüüd siis väh nädalane paus, vaatab kuidas paraneb see põlveõndla jama... Sitt värk on see, et 2,5 ndl pärast on esimene liigamäng - 23 okt Ääsmäega. Kisub jälle sinnapoole, et hooaja alguses läheb asi käest ära. Aga no vaatab, aega veel on natuke. Edaspidi peab panema põlvekate alla püksid vms.

Paar pos. asja oli ka ikka: 2 viimases mängus sain isegi enamvähem võrdselt mängida R-i vastu, aga esimeste mängudega oli seisu-rong (irw) küll juba kaugele ära sõitnud. Irooniline, et hästi toimis harjutuseks planeeritud seisust ja kummalegi poole tulevatest väravatest mittehoolimine, isegi omade väravaid võtsin suht rahulikult / rõõmu välja näitamata. Aga noh, mis mõtet seal lootusetus seisus ikka lootust kaotada :) On on On, alati! Uued põlvekad tundusid ilma tavapärase 3-kordse kaitsekihita (põlvekad, põlveka lisapaksendus, pükste lisapaksendus) pehmenduse poolest kah okeid, aga no see on tutikate põlvekate puhul ka loomulik.

Eile trennis ProSura vastu 4:2, värske olek

Algatuseks häälestumist häiriv 'intsident', kui ette teatamata tuli kohale PS-i vv. Pakkusin, et jagame aega omavahel, aga R ei hakanud väikse vigastuse pärast (no ja tuju oli ka läinud) üldse osalema. Olek oli selline erilise teravuseta hea - üle hulga aja oli värske olla (nädalavahetusel sai normaalselt välja puhatud).
Tuli suht raske 4:2 võit PS-i üle. Mitte, et oleks ülipalju tegevust olnud (normaalselt oli), aga pinget oli lõpuni (1:1/2:2). Meie uus poiss, endine PS-kas Anti tegi hätt-triki. Teisel viisikul on endiselt hämmastavad raskused kaitsest rünnakule tõusmisega.
Minu spetsialiteediks kujunes see kord eriti isukas vastase jalgade ründamine: 2 korral krahmasin mäsus ründaja jala koos palliga enda haardesse + mitu korda 'panin' jala/keha/käe vastase liikumisteele ette. Mingi mu teooria väidab, et hakkan nii käituma, kui vaja teravuse puudumist kompenseerida. Samas, mäsusid oli päris palju, ja pall tuleb vastaselt kuidas-tahes kätte saada + tuleb teha tüüpidele selgeks, et minu värava lähedal neil asu pole! 2 toredat palli ära löömist oli: üks põlvili asendist hüppele küünitamisega tsenderduse eemale löömine, teine, väravale langeva palli kuidagi asendist väljas olles viimasel hetkel ära löömine. Mäsusid siis üsna palju, ja enamus said erinevate meetoditega lahendatud, ainult 1 lahendasid vastased enda kasuks, kui väga värava lähedal saadi teha ristsööt ja löödi kõrgevõitu tennise kõksuga eilne teine värav. Esimene, Jürikas, jäi pisut kripeldama: sai ~4 meetrilt 1-2 vahelt löögile, lõi suht kohe (enda kohta ebatavaliselt vaikne ja ilma ettevalmistava 'rituaalita' löök) ja pall läks suht põlve lähedalt alla esiposti äärde sisse. Oli küll ristika järgne, aga oleks vist saanud võtta natuke parema positsiooni + kahjuks tuli siis just mulle taha Jürri esimene poole-vahetuse-järgne värav.
Ülesannetega er ei tegelenud. Keskendusmisharjutust ei teinud. Müüri taga tegelesin küll palliga. Kaitse juhendamine endiselt ei toimi. karjun ainult SELJAS, PUHTAKS ja HEA/ILUS... Vaid korra vabaka ajal, kui Erx küsis, kuhu vaja, ütlesin, 'Tagapost', ja toimis hästi.
Soojenduse ajal tehti harjutust, mida olen mõelnud isegi soovitada: läbimurre nurgast värava ette. Päris palju löödi ära, aga hea terav kiiret liikumist/reageerimist nõudev harjutus.