Laupäeval Tartus liigamäng EMÜ II-ga - võit lisaajal 5:4

1:3/2:1/1:0/1:0, pealevisked 28:26 meile.Hea olek ja lisaajal meeskonna mängu jätnud superseiv olid minu jaoks olulisemad märksõnad. Mängu olulisimad liigutused tegi siiski Anti, kes lõi 2:20 enne normaalaja lõppu viigivärava ja lisaajal ka võiduvärva.
Mängu sissejuhatus oli pikk:
Olime küll paar ndl tagasi Raimontsiga kokku leppinud, et mina mängin, aga kuna mul oli viimasel ajal endiselt raskusi trennis võitmisega ja samas R pold haiguse ning muude asjaolude tõttu nädal aega mängida saanud, jätsime väravasse mineja otsustamise soojenduse ajaks. Soojenduse esimene pool tundus mulle selline mitte-midagi-erilist, samas R ütles, tal pigem heapoolne olek, ja pakkusin siis, et R mängiks, OK. Mul tekkis kohe nagu mingi vabanemine, võtsin pingi juures ikka igaksujuhuks Enduro longlast geeli sisse ja läksin ajasin veidi fännklubi presidendi Maiaga juttu, kes oli ilmselgelt pettunud, et ma ei mängi. Ütlesin üsna heatujuliselt, et R on ilmselt meeskonnale parem valik. Aga kui siis 5 min pärast läksin uuele soojendusringile väravasse, ei tahtnud kuidagi sealt enam ära tulla, selline siuh-säuh mõnus vaba lõvikuningas oli järsku peal. Tuli siis Raimontsiga uus lühike läbirääkimiste voor, ning tundus mõlemale sobivat, et ikkagi ma alustan.
No ja, et sissejuhatust veelgi pikendada, siis mängueelne rutiin oli see kord üldse väga ebaortodoksne. Tulin mängule meeskonnast eraldi, lausa vastassuunast (mina kaugelt lõunast, meeskond kaugelt põhjast). Mingeid erilisi mänguks häälestavaid rituaale läbi viia ei jõudnud (Võrus küll veidike maalivahti õppedvd-d), kuigi mõte oli loomulikult koguaeg mängul. Kohapeal oli siiski suht standardne programm. Hästi sobis tunni pikkune soojendus platsil: oli piisavalt aega ja kogu meeskond oli juba kohal.
Kokkuvõtes tundus EMÜ II kardetust pisut nõrgemana. Ennustasin statistika põhjal hooaja jooksul nende värvavahile tehtud pealevisete järgi neil eriti tugeva kaitse olevat. Aga tundub, et nende näitajad tulenesid Tartu "lauameeskonna" omalaadesest tõrjete lugemise metoodikast. Peale selle oli Tartu "laual" veel teisigi veidrusi, nagu näiteks omastarust hea muusikamaitse ja selle igal juhul kõigile presenteerimise vajadus (nagu mullegi tiinekana meeldis ühistranspordis kuulata kõrvaritest "omaette" punnpõhjas hevimetalit). EMÜ platsi "boonuseks" oli veel ka ebameeldiv nihkes väljakumärgistusjoonte rägastik. Õnneks olid seal ikka mingid väljakut poolitavad teibid maha märgitud, ja kui need teibid ajus põhiorientiirina paikka said, pold olukord enam nii vastik.
Mängu esimese poolega tuli mulle 4 väravat taha, kõik sellised njah, mis teha, oleks võinud paremini minna, aga ei läinud: esimene tagant küljepealt värava ette 1-1 läbimurre ja tüüp suutis mu 1-2 meetrist distantsi hoides üle mängida - oleks võind teda ehk kohe rünnata, kui hakkas väravaesisele lähenema, samas märkis mitteründamine, et üldiselt kontrollisin suht hästi viimaseaja pisut liialdatud seiklemishimu, ja lõppkokkuvõttes olid mu positsioonivalikud mängu jooksul optimaalselt õiged. Teine värav tuli 12st lähivabalöögist. Röökisin meestele, et KÕIK MÜÜRI! Minu puhul väike ime, et üldse röökisin. Noja saadigi vist isegi kõik paikka, aga krt, vaat et pooled mehed kardavad palli ja keeravad külje ette, et müür oleks nagu murtud piidega kamm, et isegi mina oleks sealt aukudevalikust sisse võinud lüüa. Kahjuks nii kõva mees ma polnud, et veelkord röögatada, et KEHAD PALLI SUUNAS! R soovitas mul vaheajal oma pahameel mängijatele välja öelda, mida ma ka tegin. Kolmas värav 1-1 läbimurre ja keskelt ebamugavalt mitmelt meetri kauguselt tõrjumatu pealelöök. Teisel kolmandikul sai me väljak nagu mingist krambist üle. Kolmandiku keskel tuli küll veel üks taha - keskmaavise kuskilt 10-11 kandist, tõrjusin, aga värava ees olevasse mäsusse, kust see sisse susati. Edasi kuni lõpuni hoidsin värvava puhta.
Meeldejäävamad tõrjed olid igasugu jalablokid - pealelöögi tõrjeid ja väh üks ilus 1-1 ülemängida üritajalt palli ära löömine. Vastase ebamugavaimale mängijale, Maamees Pärnale, liigset  eritähelepanu ei pööranud. Üldse valitses selline hea asjalik mõõdukalt terav vv-oleku foon. Ebameeldivaim asi oli EMÜ väga tõhus maskimäng. Olukordi, kus mul kadus pall isegi mitmeks sekundiks vaateväljast, oli rohkem kui 1-2. Sellise tõhusa maskimängu puhul tuleb anda meeskonnale juhised pöörata ekstra tähelepanu kõigi kaug- ja keskmaalöökide kinnivõtmisele.
Lisaajal tuli mängu meeldejäävaim hetk, kui vastase pealelöök oli posti ja minu puutest (ei mäleta, mis järjekorras) mu selja taga vormistumas EMÜ võiduvävaks. Ilmselt tajusin, et pall on ohtlikult mu seljataga, keerasin keha õhkuhüppepealt ringi, et tavalise pöördega palli ise mitte sisse lükata, ja lõin palli värava joone lähedusest minema. Oi milline joovastav tunne see oli :) Vahetult enne seda olime elanud üle alivoima (mängu neljas, 0 väravat), ja üsna pea selle järel uus joovastus peale võiduväravat.

Ja tänud kohale tulnud Bändidose fännidele! :)

Edit: 29.02.2012
Ei saa jätta tsiteerimata sõbralikult konkureerivast blogist pärit lõiku mängu viimaste minutite e. lisaaja kohta:
"Kõigepealt anti Sillule (kes nagu alati, mängis hullult vägivaldselt) 2 minti, kannatasime seda. Mingi väravaesine mäsu ja pall tuli posti põrkest ja Kaupsi kehast kuidagi joonele ja liikus vaikselt põrgates värava suunas, mingi 5 senti oli veel vahet, Kaups keeras ennast kaugemas postis ringi, lükkas käe räigelt pikalt välja ja lõi palli joonelt külili maas minema. Pink läks seivi nähes täiesti pööraseks, tundus, et kõigile tuli mingi viimase pressi draiv peale ja pärast seda surusid Anti ja Kaido kahekesi jõuga palli EMÜ väravavahi kaenla alt läbi väravasse."
Oli, oli wägew tunne!

Eile Järveotsa

2:10/10:7/1:2, valge viskoosamaitseline B kaotas kogu aeg mustale viskoosajajäximaitselisele Leegile. Teises väravas Kauppi, kes jäi 2 selle ndl trennist meelde kadestamisväärselt hea palli enda valdusesse saamisega. Enne trenni tegelesin peas 6 punktise listiga: 1. Püsida väravas! 2. Püsida püsti ja square to the ball! 3. Esinurk! 4. Võitluslik ja keskendunud olek! 5. Vabaka puhul juhenda! 6. Maski puhul eritähelepanu värvavaava võimalikult suurelt katmisele! 5-6 ei avanend juhust midagi peale hakata, 2-4 võib rahule jääda, 1 - ikka tuli seiklemisi ja see järel 'ilusaid hüppeid', millega nibin-nabin jäi ilus seiv tulemata. Korra tegin Nirgile väh 2 minti väärilis ebasportliku kättemaksu aktsiooni. Taas sai kinnitust, et jalagatõrjega lähimasu likvideerimine on tõhus relv. Oli 2 joonelt päästmist.

Eile Kristiines

Oli üks ebameeldivamaid trenne ever. Räme peavalu ja peapööritus, nagu hakkaks haigeks jääma, aga praeguseks tundub, et tegu on miski migreeni moodi asjaga. Tuli räme lutt esimesel poolajal PS-lt, natuke vähem räme lutt teisel poolajal B-lt. Teises väravas Kauppi. Esimese mängu olin täitsa liimist lahti, B vastu oli enamvähem ok olek, aga füüsiline olek oli selgelt nõrk. Soojenduse ajal sain paar korda järjest Mäesalu pomme tõrjudes vastu haiget sõrme, seejärel tekkis tükiks ajaks igasse tõrjesse nagu refleksiivne mõneprossane reaktsioonipidur.

Laupäeval Keilas liigamängus kaotus Nõmmele 6:8

Mina alustasin väravas, kuigi algselt oli planeeritud Nõmme mäng R-le, kes erinevalt minust on selle aasta (2012) trennides kogu aeg stabiilselt hästi mänginud. 2 päeva enne mängu hakkas R end haiglaselt tundma ning leppisime reedel kokku, et ikkagi mina lähen peale.
Kaotasime esimese kolmandiku 0:5 nagu halvas unenäos. Seejärel läks Raimonts minu asemel väravasse ja tegi oma tööd normaalselt kuni lõpuni. Hakkasime küll tasapisi järgi tulema, aga lähemale kui 2 värava kaugusele 7 minti enne mängu lõppu ei jõudnud.
Kolmandikud siis 0:5/3:2/3:1, pealelöögid 51:43 meile. Minu vastu 20 pealelööki, milledes oli rohkem kvaliteeti, kui ükskõik millises 3 eelnevas selle hooaja terves mängus. Mäng läks nii nagu Nõmmele sobis. Nemad olid kaitses kompaktselt ümber oma värava ja nõelasid teravate massiivsete vasturünnakutega, meie kaitse oli hajevil ja pidevalt oli tunne nagu oleksime oma värava all vähemuses. Samas ründasime nagu oleksime mingid superstaarründajad, kes me selgelt ei olnud ja rünnakulainekesed sumbusid vastase kaitsesse. See kõik pole aga mingi vabandus viiele sisse lastud väravale. Pidevalt käis siuh-säuh, ja ma ei suutnud end korralikult asendis ja positsioonil hoida... Edasi R-i ajal II-III komandikul oli juba rohkem nagu hästi mängiva ProSura vastu mängu moodi, meie rünnakud hakkasid rohkem õnnestuma, aga "sura" pidas vastu.
Laupäevase ürituse paha maitse teeb halvemaks see, et soojenduse ajal tundus olevat eriti terav olek, pallid tulid järjest nagu magnetiga käe vastu. Kogu mängueelne süsteem kiskus aga tegelikult kuidagi kiiva... Kodus ei saanud korralikult häälestuda, viimane tund aega oli poolnärviline ebaõnnestunud üritamine, sest L leppis ainult minuga lõunaunne jääma + koti pakkimine oli ka suht viiasele minutile jäänud. Kohapeal, sain ennast korralikult käima, kõrvarid peas, painutused, jooksuosakond, väravas soojendusringid. Aga siis viimased 10-15 minti enne mängu: mingi kõrvaritega meditasiooni "sutsakas", edasi mõttetu palaveri "nõmme istub kaitses, suskab kiirrünnakutega, loobib väravaette kõrgeid palle, mängib tennist, me ei lase neid mingi hinnaga pealelöögile" - ja oligi täpselt nii, selle vahega, et nad said igast asendist pealelöögile. Läksin esimesena üles platsile, selle asemel et viimast mängule häälestumist üritada, muretsesin hoopis, kas mehed ikka tulevad õigel ajal tähtsalt koosolekult tagasi.
Mängueelne häälestumine peaks käima sellise skeemi järgi: 1-2 h enne mängu kodus aeg ainult endale (hea muss, videod, teooria tsekkimine ja visualiseerimine, niisama tsill), tund enne algust mängupaikka: kui riietusruumist platsile jõuan, siis kõigepealt venitused, jooksuosakond ja mussiga 'mediteerimine', siis väravas soojendusringid, ja enne mängu hoida end kogu eelneva komboga tõenäoliselt saavutatud lainel, vv teemas, mitte lasta muudel ümberringi toimuvatel asjadel peas võimust võtta.

Eile Järveotsa

Mingis mõttes viigivääriline -4 R-i vastu: rohkem ajast minu ees olnud valge (Viskoosa + B) tiim oli musta (B + Leek) vastu uskumatult mannetu.
Soojenduse ajal tavapäraste venitustele-viibutustele lisaks ka sörk ja kiirendused.
Oli tunda, kuidas 2 ööd järjest 7+ tundi magamine (tavapärase 7- asemel) annab kohe juurde füüsilisele võimekusele - pisike lisa liikumisvõimele, aga kohe on tajutav, et seiklemised-liikumised, ristikatele reageerimised on mitme olulise prossa võrra tõhusamad. Eelneval ööl korralikult magamine on essential.
Eile päeval vaatasin klassikalist Soome vv õppevideot, fikseerisin ära (võttis ikka aega :), et seal Ihme mängu stiil on selline, kus algasend on suht käpuli. Arvatavasti muudab see liikuma saamised kiiremaks, samuti on pikalt välja ulatuv jalg niimodi rohkem maapinda kattev, ja eks keha on nii ka pisut lõdvestunumas (loomulikumas (loomalikumas!) asendis, kui ortodokses põlvili-püsti asendis. "Käpuli" (madalamal) on ka parem piiluda maski tagant välja kugemal toimuvaid liikumisi. Samas ootamatu pealelöögi korral, on väravaava selliselt vähem kaetud (ülemine osa). Proovisin seda stiili pisut, aga ega see nüüd niiväga võõras olegi. Ainult et, kui varem tundus see lihtsalt sellise laisapoolse stiilina, siis nüüd sai see järsku ka mõttekust juurde.
Pöörasin pisut eritähelepanu siseposti katmisele. Suht õnnestunult. Aga siiski, lõpuvärav tuli Jäxilt 1-2 kandist liikumise pealt suht katmata jäänud esiposti äärde - ei suutnud end õigesti asetada ründajaga kaasa liikuma. Jätkasin ka nurgasituatsioonides mujal toimuva vilksamisi vaatamise sisse harjutamist.
Üks vabalöögi situatsioon oli kella 12 pealt, valged olid müüri organiseerimisel nagu peata kanad, ja ma ei teinud piuksugi, et midagi organiseerida (must ei osanud antud võimalusega õnneks midagi mõistlikku peale hakata). Aga krt, vabalöögi situatsioonides peab kaitsjatele ütlema, mida teha! Muide juhendamise vallas on üks areng siiski toimunud: potensiaalsete zorrotajate puhul karjun kaitsele, et võtaks teise posti (selle, kus ma ise ei ole) kinni.
Kuskil trenni keskel sain vv ala piirile ründaja eest palli ära lööma hüpates ründaja põlvega löögi kolmnurka - jäin õhkuahmides maha vingerdama, ei mäletagi sellist hinge kinni löönud laksu varasemast vv praktikast. Keegi tõmbas mu jalule püsti ja see tegi hämmastavalt kiiresti hingamise korda. Soojendusvisete ajal sain järjekordse laksu vastu viimases õllekas põrutada saanud väikest sõrme - oli nii valus, et pidin turvalisuse kaalutusel sõrme kinni (ja liikumatuks "pulgaks") plaasterdama - mängimist see siiski ei seganud.

Eile Järveotsa

Müstiline võiduta seeria sai läbi. Ega olek olnudki mänguajal justkui palju erinev viimase aja trennide omast, aga ettevalmistus oli küll - pmst nagu peab, nagu kunagi oli tavaline: varem päeva edenedes videod (EST-SVK mängu analüüs, mõned bestoffikad), mõtte keskendamine olulistele asjadele (nurgas mängu aegne valmisolek, keha palli ja värava vahele - square - püsi püsti - kannata - ole valmis, ole-valmis-igaks-järgnevaks-löögiks-ja-sellele-järgnevaks-löögiks-tunne), palli hüpitamise seeriad palli püüdmisega max kiirete liigutustega, enne väljakule minekut soojendusvibutuste vahel sörk ja kiirendused. Tähendab, tõin sportlase tagasi. Kui 'teha sportlast', on teisel pool vastu oleva sportlase vastu u võrdsed shansid; kui 'teha kossu pässi' (mängida just for fun), muutuvad shanssid 25-75 sportlase kasuks, et võidu võimalus küll jääb, aga õnne toel selline, nagu u väljakumehel väravas päris vv vastu.
Mingit ulmet ei teinud väravas. Kannatasin, mängisin oma mängu ja ootasin ära: esimese 10se geimi kaotasin, teise võitsin piisava vahega, kusjuures geimi alul jäin 0:3 taha. Kohe algatuseks tuli eile esipostikas, väga hea täpne löök, aga ikkagi esipost, natuke hiljem vist veel üks, natuke häbiväärsem, korrigeerisin mõttes natuke, ja rohkem ei tulnud igastahes. Kaidolt tuli 2 pealt 1-1 tulles õnnestunud zorro, mille vastu olin suht võimetu (raksatas effektse laksuga kiivri ja posti põrkest sisse). Endiselt oli palju väravast eemal mängimist ja see läbi ka päris mitmeid olukordi, kus vabaks jäänud vastase ette jäi tühi värav. Tegin küll iga kord meeleheite hüppe, aga kordagi seivini ei jõudnud vist. Endiselt kahe otsaga asi 'õnnestunud palliga mängija segamine' vs 'lahtine tagauks'. Kas peaks ennast väravasse naelutama? Kas olen võimeline jälgima/ kiiresti hindama olukorda, et teha välja liikumise kohta õige otsus?

Mõned mõtted ja asjad. Asi on peas

Ainult funni ja hea tundega on raske teha häid esitusi, peab olema vv-lainel - vv-õpetus peab taustsüsteemis oma elu elama (nagu varem). Praegu oleks nagu olukord, kus mult on ära võetud (ise võtsin) 4 aastane saalihoki vv-pagas (ja ntks R kasutab enda pagasit täiega), oleks nagu tagasi 4 aasta taguses ajas, selle vahega, et siis üritasin areneda, praegu lihtsalt mängin kaasa e olesklen.
Natuke huvitav, et kui tekitasin väikse pöörde sisemistes prioriteetides, mõjus see kohe ka mängule. Terve jaanuari valmistasin ette (täh, siis juba tegeles pea sellega aktiivselt) "8osalise tee kalendrit" ja veebruari algusest sain selle isegi käiku pandud. Ja kohe on suures süsteemis toimunud selge ja samas vaevumärgatav nihe (peaaegu nagu 7-8 aastat tagasi, kui praktiseerisin budismi ja mediteerisin üsna korralikult).
Eile trennis rünnati 2 korda mu sõrmi selliselt, et oleks võinud 'tormata' vihaga kätte maksma, selle asemel käis klõps, võtsin asja rahulikult ning hoopis 'kaisutasin' u sekund-kaks turvaliselt palli. Analoogseid 'välgatusi' on viimase aja trennides teisigi märgata olnud. Samas toimib ikka ka kättemaksukontor: korra kui mul mingi pusa selga tekkis, hakkasin teadlikult püsti tõusma, kuigi teadsin, et Jänkupoisile võib see kurvalt lõppeda. Ee-jah, peab ikka vastasele meelde tuletama, et elu ei ole ainult magus, er kui minu värava alla kiputakse. No ja selle kaisutamisega peaks ka tegelt midagi ette võtma, igastahes mitte arendama peale palli kätte saamist mingeid pehmeid mõtteid.
Tuli 2 esipostikat sisse, milledest 1 eriti selgelt õige mõttega mängus mitteolemise veast: ründaja oli 5-6 meetri kaugusel kahe - poole 3 kandis, opereeris seal mõnda aega, jätsin esiposti üsna valveta, tegelesin vist hoopis rohkem väravaesiseks mäsuks ettevalmistumisega... ja pealelöödud pall läks minu tõrjest sisse (õige positsiooni korral oleks see ohutult kehasse tulnud).
Kui mängingi palju väravast väljas, peab olema peas prioriteet paigas, et tuleb võimalikult hästi väravat katta, lööki ennetada, mitte lihtsalt mõtlematult uljalt, "ikka funniga" vastast/palli rünnata.
Aga muide, 8osalise tee kalendrit peaks saama väga edukalt ka vv-nduse hüvanguks kasutada. Asi on peas, aga tuleb leida motivaator, millest praegu on selgelt puudus. Praegu on olukord ütleme nii, et väga s***, aga mitte lootusetu. Ja Kalender on ka ikka väga noor veel...

Eile õlleks

Mingitel andmetel on blogipidamine kaotanud oma mõttekuse: sai see ette võetud plaaniga jälgimise-uurimise läbi arendada oma vv-mist. Viimase aja meeleolud on aga sellised, et erilist jälgimis-arendamistegevust ei toimu, käin trennis mängimas just for fun (mängin siiski isukalt ja hea meelega). Taustaks peas keerlemas mõtted järgmisel aastal mängu-/trenniaja mahatõmbamisest ja viimase kuu ebareaalselt sitast trennistatisikast. Ainus lohutus v "lohutus" on, et vähemalt Raimonts paneb hästi,  ja ilma pausideta.

Aga jah, vahelduseks siis seisu ka: sain eile lõpuks R-lt 8-ga ära. More fun = more väravast väljas mängimist ja kargamist = lõpuks ikkagi ka less fun... Tuleb küll mitmeid ägedaid seive ja olen nagu aktiivne, aga tuleb ka palju väravaid (hüppava minu eest läbi) tühja väravasse - väh väljakumeestel on äge... Eilne firmakas oli 3 korda kaika pealt/eest (nii maast kui õhust) suht hulljulgelt palli ära korjamine. Max tegi 2 korda zorro ära, mõttes lugesin mõlemad küll alaväärtuslikeks, aga siiski zorrofakt jääb faktiks.

Eile trenn Järveotsas

Mängin suht isukalt, aga tunda on, et mitu head protsenti vähem võitluslikult, kui võiks. Mingi motikas on.