Eile trenn Järveotsas

Hea trenn, va. see, et sain R "kartulikotilt" 2 x vahega ära (6:12), B meeskond võitis vist juba III kolmap järjest kõik mängud.
Kodus vastu seina žongleerimist proovides oli juba tunne, et päris sellist teravust, nagu esmasp oli, see kord ei tule, aga sellegipoolest oli olek ikkagi heapoolne. Järjepidevat postiga patsusuhtlemist ka pold, ning kui eeldatav nõrgem vastu tuli, muutus olek pisut vähem keskendunuks - seegi erines esmaspäevast, mil vaatamata olukorrale platsil, püsis keskendunud-erk olek pidevalt.
Meeldejäävaimad sooritused olid paar mäsu õhust ära puhastamist, paar väravast eemal palli ära löömist, paar Kaido tagant vasaku posti äärde zorro ürituse blokkeerimist. Miinuspoolele: Sillu poole 12 pealt 1-1 tulek ja juba eemalt esipostiäärde ära löömine (kuidagi liiga puhtalt läks, olin positsiooni valinud vbl liiga keskjoonest lähtudes, mitte palli suhtes); Olli poole 2 pealt esiposti värav (jällegi, nagu pold positsioonil õigesti, liiga puhtalt läks esiposti äärde, mis sest et Oll oli liikumises, mille puhul on raskem õiget postisiooni valida. Kas Oll on vasaku poolega mängija, kas Sillu paremaga? See peaks ka mõtlemisainet natuke andma); korra läksin värava taha ebaõnnestunult kala püüdma (õnneks sellele väravat ei järgnenud). Pallide valdusse saamine oli see kord muidu üsna hea. Püsti-hinda-sööda harjutamine oli ka üsna ok. Peale mänge tegime v. Paduga bulliteid: vist esimesed 2 läksid kohe sisse, et tundus, et mida... aga lõpuks jäi u 10st 3-4 taha (+ 2 posti).

Eile trenn Kristiines

Pisut üllatavalt terav tunne oli sees, terve trenni püsis (70-75 minti mäng), ja seda PS-i vastu. Kusjuures polnud pushitud mänguvihast tulenev (nagu ndl tagasi) olek. Selline suht rahulik, mitte niivõrd füüsiliselt värske olek, aga just kuidagi terav-valvel. Sellist mängusarnast olekut näitas ka tihe patsusõprus postidega - ja see sõprus tasus end ka justkui ära: pall käis 2 korda postis ja 2 korda ei loetud väravat vea tõttu ära. Ning lõpptulemuseks nullimäng (B lõi 7 v 8 väravat). Ei saa öelda, et tööd poleks olnud (teisel pool Raimontsil oli muidugi rohkem), aga oli sellist tavapärasemat PS-i värki - see kord ei lasnud B kaitse Surat eriti kesk-/kaugmaa visetele, mis olid viimastes trennides juba üsna ebameeldivalt tavapärasteks muutunud. Meeldejäävamad olid üks lähedalt kella poole kümnest mõne hetke jooksul tehtud 3 viske tõrjeseeria, kusjuures kolmas ripsas käe ja keha vahelt läbi, aga pöörasin kiirelt ja sain palli selja tagant värava eest kätte. 1-1de jalgadega puhastamise osakond sai paar lisa. Korra juhtus ka selline suht harv asi, et kiivrist oli väga reaalset tolku, kui läksin värava taha 1-1 läbi murdnud tüübi eest "kala püüdma" ja sain jooksu pealt jalaga hoobi otsaette. Jäin mõneks hetkeks maha lamama, aga õnneks oli tegu rohkem ehmatusega (mõneks ajaks jäi pähe õrnalt tuikav valu).
Mida siis teisiti tegin, et olek selliseks õigeks kujunes. Ei saa öelda, et nullimäng oleks kuidagi teravust hoidnud, alles 10 minti enne lõppu hakkas see idee peas mingit ruumi võtma. Kohv tööpäeva lõpus ja kodus 7 paiku. Töö juures eelmise nädala NHL top10 seivid, kodus natuke seina vastu zhongleerimist, proovisin sisestada teravat tunnet, kiirelt pallide kätte saamist. Vahetult enne platsile minekut lasin viimase aja kuusainsuse ka peast läbi. Tervitatav nähtus oli, et soojenduseks tehti ainult paar ringi kaares pealeviskeid, siis mindi kohe liikumise pealt harjutuste juurde. Mängu ajal keskendusin päris korralikult trenni ülesandele: pall kätte - püsti - kontrolli olukorda - sööda.

Eile Järveotsa

B jälle võitis kõik geimid. Selline kargamise vorm, aga liiga palju ilusaid napikaid-mittejõudmisi. Hea reaktsiooniga, (liiga?) liikuv, aga samas suht hajevil olek - vbl viimaste ööde max 6 h uned selle taga. Kaido üritas päris palju zorrot eest, I x tegi ära k, edasi aga ebaõnnestus, 2 x jõudsin vastu jalgadesse. 1 'pimesi' selja tagant värava eest käesviip. Planeeritud "püsti-sööda" ebaõnnestus suht täielikult ("keskendumisraskused").

Eile trenn Kristiines

Omapärane trenn. Magasin eelmisel ööl vähe ja olin uimases olekus. Soojenduski ei tõmmanud käima ning olin suht nagu "kohatäiteks", mõttes et mingi töö tegin ära, aga selgelt oli tunda liigutuste olematut kiirust.
Siis mäng. Ma B, Raimonts PS-i väravas. Suht kiiresti jäime 0:2 taha (mõl suht sarnased - paremalt vise taha posti, et 'tea, kas normull olekki päästnud oleks) ja kahese vahega jätkasime üsna pikalt. Ka kaotusseisus ei tekkinud äratust, olin endiselt suht uimo ning pold nagu lootustki, et kuskilt midagi paremat tuleks. Ootamatu ärkamine tuli kuskil poole mängu pealt, kui mind paar korda järjest jõuliselt maskitati/mäsutati, tekkis korralik sportlik viha ja üsna õige olek. Vastas oli R algusest peale selgelt äksi täis ja esialgu pidas B üritused kinni, aga lõpuks, arvan, et põletas end läbi. Mäng oli kohati väga närviline nagu liigat mängitaks, B-l oli sellegi poolest raskusi jalgade kõhualt välja toomisega. Mul oli tööd oli päris korralikult, vahepeal sai isegi lõõtsutatud, mida ntks pühapäeval veerandfinaalis ei juhtunud. Vast 15 minti enne lõpu jõudsime PS-le järgi ja lõpuks jäi seis ~7:4. Meeldejäävaim oli 1 pikk vist neljane tõrjeteseeria, mille väärtust tõstis see, et seivid toimusid väravast väljas liikudes ja asi ei lõppenud väravaga, mis sarnase surve all pahatihti seeria lõpuks siiski juhtub. Mitu jalgadega mäsu lõpetamist, kord nii, et Jänku mu jalgade vahel kukkus. Paar korda oleks võinud ka 2 minti saada, kord püüdsin õhust palli ja kukkusin koos palliga alast välja (oleks võinud arvestada sellega ja lihtsalt teha palli eemale lükkamise), teine kord võtsin värava taga ebaõnnestunud kalapüügi järel lootusetusest SaueZorrol jalad kaissu ja tüüp pikali (see ülekeemine sai pmst ka ära karistatud, kui järelsituatsioonist löödi värav taha). Veel olid mõned kiired avangud, kui oleksin võinud hoopis mängu rahustada. Uimo pole hea, aga hea pole ka sportliku viha kontrolli alt laskmine - eile olin suht piiri peal sellega. Priit pärast õpetas, et peaksin asja coolimalt võtma - väljakumeestes tekitab kindlustunnet kui näevad, et vv tegutseb kindlalt ja rahulikult. Eks tean isegi, aga lihtne öelda, raske teha, er eile, kui teravus saabus äkki ja suht "silmipimestavalt". Ning teine asi, samas jällegi peaks vv oma võitlusliku mänguga väljakumeestelegi võitluslikust ja kindlustunnet süstima. Olla cool ja võitluslik, selline huvitav kombo, mille poole püüelda...
Enivei, peaks mõneks ajaks jälle treeningkavva võtma püüdmise järel palli valdusse võtmise, korralikult püsti tõusmise ja kalkuleeritud lahtimängimise. Võtta pall kätte, kõndida, vaadata, sügada kukalt võimisiganes, teha petteliigutusi..

Eile veerandfinaalis võit Augur/Jäneda üle

Saime siis lõpuks veerandfinaalist edasi - tuli 7:5 võit (3:1/2:1/2:3), pealevisked 37:30 meile. Mul selline keskmine tõrjepross 83.3 , mis üsna hästi iseloomustas ka olekut, ei midagi superit, aga oma töö tegin nagu suht korralikult ära.
Tulime siis Raimontsiga mõlemad kohale teadmisega, et kellel tundub parem minek olevat, see läheb peale. Mul oli selline tavaline, ei midagi erilist; R ütles, nagu karta/oodata oligi, tal hommikuselt (mängu algus 11:00) mitte-see. Siis, miski pool h enne algust oli selge, et mina väravas.
Mängueelne osakond oli olnud suht ebastandardne: 7:30 paiku koos Laureniga äratus, kuni kodust lahkumiseni (u. 9:30)  tavapäraste sisseelamisprotseduuridega eriti tegeleda ei jõudnud. Teel Kristiinesse seiklesin veel Prismas geelijahil. Kohapeal oli juba enamvähem tavapärane rutiin.
Kui mäng algas, oli esimesed 10 minti üsna ebamugav, sest pold siiski seda õiget teravust sees. 1:36 tuli alivoima algatuseks väravaesisest vabalöögist suht puhtalt värav taha ära. Tundus, et vähemuse kohta oli ok müür ees, tglt oleks vbl pidand kõik mehed müüri kamandama. Õige äratusena mõjus alles meie viigivärav 8. minutil, ja siis oli normull draiv paigas kuni lõpuni. Tulid mõned kriitilised seivid - eriti magus oli esimese kolmandiku jala sweep 1-1 tulnud tüübi eest, teisel ootamatu zorro-ürituse kindel blokk allt vasakust nurgast. Kolmandal oli meeldejäävaim õhust vv-ala piiripealt palli kätte noppimine nii, et samal ajal lendasid mulle rongina otsa Oll ja keegi ründaja, imestasin pisut, et suutsin püsti jääda. Veel mingeid käe ja jalaseive, nagu ikka. Postivärki oli ka väh 1. Üldse, eisimene kolmandik oli kõige teravam, sest siis tuli suhteliselt kõige kvaliteetsemat värki mulle peale, noja viimase kolmandiku teine pool ka, kui tüübid jõudsid 6:2 pealt 6 min enne lõppu 6:5ni, selleks ajaks oli me kaitsemäng muutunud üsna närviliseks ja paaniliseks, aga õnneks tegi Mikko suht kiiresti ilusast vabaka lahtimängimisest vahe jälle 2 väravaliseks ja edasi kuni lõpuni pidasime rünnakulainetele üsna kindlalt vastu. Mikko oligi pmst Mängu Tegija: oli see kord erandkorras kaitses, sai justkui oklt hakkama, lõi oma 3 väravat ära, mulle taha tulnud 3 väravas oli ka aktiivne tegija (1 teenis värava ees mu meelest ebaõiglaselt 2 minutit ja vabalöögi vastasele, millele järgnes värav; 1 omavärav; 1 tema tripsust suunda muutnud löök ja värav). Mulle taha tulnud väravatest esimene vabakas, teine-kolmas siis Mikko puutest, neljas-viies kella poole kahest vastikult korralik vise vastikult ühesuguselt taha posti äärde.
Lõpus tuli M.Liivik ütlema midagi, et hea, et ma ei närvitsenud vms. Mu meelst oli kõik väga kontrolli all, väravapostid said mängu jooksul ainult tavapärast patsu, ja mitte vähe, lõpuvile järel kõvemini, aga täiesti kalkuleeritult :)
Hea tunne rsk!

Kolmapäeval Järveotsas

Oli head, oli halba.
Palju tuli taha (jõudsime 3 kümneni mängu ära teha) ja kaotasin R-le 5ga, geimid 1:2, aga olek oli normull ja viimase aja füüsilised jamad ka üldiselt tunda ei andnud (põlved ok - 1 lisakiht vanades põlvekates; korra kukkusin ise väikse sõrme peale ja oli vast pool minti teravat valu, aga edasi ok). Mängisime B vs Leek/Vsks, ning pühapäevase veerandfinaali seisukohalt oli hea näha, et B võitis kõik mängud ja skooris suht palju, aga halb, et kaitses lasti ka palju läbi. Mu ainsas võidumängus oli erikeiss, kui tulime 1:5 kaotusseisust välja 10:5 võiduni.
Tehnilise poole pealt polnud rahul, et avastasin mitmed korrad end löögile sättijaga kaasaliikumas nii, et olin löögihtkeks mingis totras äravajunud asendis. Samuti oli lahtiste pallide kätte püüdmisega mõningasi raskusi.
Pühapäevase mängu jätsime soojendusaegse teravuse otsustada, seni valmistuvad mõlemad 100% (hommikune mänguaeg justkui minu pluss, Raimontsi Jäneda spetsialiteet tema pluss, mõlemad hetkel justkui sarnases vormis, et väravasse läheb, kes tundub mängupäeval parem variant).

Eile Kristiines

Panin 2 õhukese matkamati kihti kummassegi püksipõlve paksenduseks juurde, põlv muutus küll väga turvaliseks, aga see paksendus ümber jala muutis mu pmst immobiilseks pulkjalgseks mõmmiks (kiire külgedele liikumine ja jalatõtrjed olid võimatud). Kui põlvedega jama, tuleb teha paus, ravida - selliselt kohatäiteks käia pole mõtet (või siis määrata mingid trenniülesanded, mida on sellises olekus võimalik täita). Kolmapäeval vaatab, mis põlved normaalse kaitsega teevad.
Olin siis B väravas, saime Sura ja Raimontsi vastu +1 võidu. Midagi kiidelda seal pold, väravaid ikka lõime, aga kaitse lasi läbi, ei olnud piisavalt aktiivne, vastane sai kõik 7 väravat kauglöökidest (PS!) (no 1-2 võis ehk keskmaaks lugeda), enamus maski tagant. Lähitõrjed ja mäsud olid kontrolli all, aga, raamidesse tulnud kaugvisked läksid vaat et 100% sisse. Mõne löögi puhul oleks ehk võinud midagi ära teha, aga ei suutnud end liigutada, alakeha poolest olin nagu post.
Jätkasin 1-1 olukordade jalaga lahendamise harjutamist/süvendamist, kui lõin jalad ees hüppega minema Jänkule kasti piirile tulnud söödu.

Eile õllekas

Läksin sellise pühapäevatundega nagu mingile seltskonnaüritusele, ning ega trenni jooksul sellest tundest er üle saanudki. Tulemus oli ka vastav.
Trenni ainus märkimisväärne asi oli tõhus metoodiline 1-1 tulijate (er Alo) eest jalgadega palli ründamine.
Halb uudis: põleved on alates 2 ndl tagusest Tartu mängust valu teinud - eilse trenni järel er ebameeldivalt. Vasak ranne sai ka uuesti haiget.

Eile Järveotsa

Imelik trenn. Läksin suht nagu kohusetundest kohale - üsna haiglane (nohu, pea paks) oli olla, et teel trenni mõtlesin: "Mida krdit ma siin teen..." Aga tglt vv-olek ja füüsiline vorm kujunesid täitsa heapoolseks. Jõudsime mängida 2 geimi, esimene 10:9 mulle, teine 10:8 R-le, siis Viskoosa and co võitis mõl mängud Bändidose vastu. Vbl 'pea paksusest' tulenevalt oli selline pisut unenäoline/flow olek, häid käeseive tuli kuidagi 'iseenesest'. Üsna palju ristika väravaid, mitmed ka sellised ilusad peaaegu jõudmised, millest paar vastikut hüppava keha alt läbiminekut - tähendab ei püsind väga väravas, kui hüpama pidin palju... Kaks väravat külili maas olnud minust üle tõstmisega + veel mõned korrad avastasin end külili maas - natuke liiga sageli, mis? Püsi püsti! Üks omapärane meeldejääv seiv tuli välja, kui äkshni käigus sattusin värava ette 1-1,5m kaugusele seljaga väljaku suunas ja pall liikus mäsu taga kuskil 12 kandis, ajasin siis käed laiali ja püüdisn pimesi katta nii palju kui võimalik, ja sain pallilaksu selga :) Peale seda kohe krõpsti ümberpöörd.

Kohe suht Maitimi mängu alguses põrutada saanud vasak ranne tegi taas haiget. Peaks miski pausi tegema vbl selle pärast, aga ei saa rihma lõdvaks lasta, tiimil on praegu mõl vv-i vaja, et oleks kellest valida, kui playoff algab 1,5 ndl pärast.

Eile Keilas Maitimi vastu 10:9 võit

Laupäeval me Leekide kvaliteedi vastu ei saanud. Kaotasime 4:10, pool mängu pidasime vastu, 1:1 püsis 35. minutini, siis läks Leek tasapisi suurenevas tempos oma teed, Raimontsil väravas pold eriti midagi päästa. Pühapäeval vastasime Maitimi kvantiteedile kvantiteediga (pealevisked 55:58(!) M-le) ja õnnestus võtta hooaja viies 1-väravaline võit (minul neljas, kusjuures enne seda oli mul 3 hooaja peale olnud ainult 1(!) selline koos hulga sarnaselt kaotatutega).
Mängupaika jõudmise eelne ettevalmistusfaas oli taas väga ebastandardne: kuna Maris kodus haige, siis viisin Laureni mängu ajaks Kloogaranda, ning tavapärasteks 'rituaalideks' ei jäänud aega. Kohapeal siiski kõik nagu peab. Viimase aja "kuusainsus" sai korduvalt läbi lastud peast (ka visualiseerimisega). Mingi 10 min enne mängu otustasime Raimontsiga lõplikult, et ma lähen peale.
Võitsime siis Maitimi Urxi 56. minuti väravast 10:9 (4:4/3:1/3:4). Mäng oli raske, sest tööd oli kõvasti - korduvalt tabasin end kõvasti lõõtsutamas, mis suurel väljakul pole er sage nähtus. Õnneks tuli mäng suht heapoolselt välja - 9 taha, kuid tõrjepross normaalne 84,5. Mõlemad tiimid ründasid maruliselt, kaitse taandus teisejärguliseks ja lõpuks tõrjus meie vv mõned visked rohkem kui vastase oma :)
Valitses närviline õhkkond, mehed olid pinges, sest meil oli kolmandaks tõusmiseks võitu vaja. Esimesel kolmandikul ajas me kaitse mind üsna närvi - kõik 4 väravat olid rämedad kaitse failid: tuldi mu vastu 3-0 ja 3-1, ning 2 korda järjest puterdas Marek rünnakut alustades pressi alla sattudes palli vastasele - teise järel röökisin talle vihaselt pmst näkku: MIS SA TEED! Pärast oli natuke kahju, et nii välja läksin endast, eks ta ise oli ka juba õnnetu. Edaspidi mängu jooksul enam ei vihastanud, vast  arvestasin, et eks see oli selle mängu "eripära" - nagu mingit krdi Brasiiliat tegime, lööge meile palju tahate, me lööme rohkem vastu.
Palju konkreetseid seive pole välja tuua, kuigi lihtsat kraami er pold - suur osa äkshnist toimus väravaesistes mäsudes. Seivid olid sellised 'unenäolised' - refleksid töötasid ja tegid oma asja õnneks korralikult. Eriti esimesel kolmandikul olid jalaseivid väga aktuaalsed. Tuli ka hulk õhust jalkavv stiilis palli puhastamisi (1 kõrgele õhku tõrjumine ja siis teisel katsel kinni püüdmine, korra panin Raidnale käega koos palli õhust ära löömisega korraliku löögi vastu pead). Natuke jäi kripeldama, et väh 2 väravat tulid käelabast sisse. 1 värav tuli peale seda, kui vast paarkümend seka varem olin saanud kaikaga hoobi vastu labakätt ning olin sellest veel pisut häiritud - oleks pidanud taastumiseks 'moepärast' küsima kohtunikult pausi! - seda on ju varemgi siin räägitud, et nii tuleb teha kõigis sarnastes situatsioonides!
Väga kasulikuks osutus Priidu nõuanne vahetult enne mängu algust, et Maitim mängib palju sellist skeemi, kus üks mees murrab paremalt läbi värava taha, ja annab siis söödu diagonaalis tagasi kella 10 peale, kust tuleb kohe pealelöök. Seda tehti palju ja tõhusalt - ilma hoiatuseta poleks ise seda skeemi vist läbi hammustanud.

Nüüd on põhihooaeg läbi, lõpetasime 3. kohaga, kusjuures 10 mängust ainult 2 kaotust - mul 5 võitu ja 1 kaotus. Veerandfinaali vastane selgub selle nädala lõpus.

Eile Järveotsa

Selle kohta, et pisut väss, olid päris hea olek ja füüsiline esitus, võiks isegi öelda natuke nagu EMÜ mängu järg - sarnane drive oli peal. Hüppeseivid olid pisut nagu indikaatoriks - täh. suht hästi jõudsin ja tuli ilusaid seive (muidugi oli ka mittejõudmisi, nagu ikka). Mingeid justnagu lambi käeseive oli ka üle keskmise palju - aga no kui hea olek, siis 'juhtubki' :) Viimase aja kuuese soovituste seeria järgimine oli üsna ok (püsi väravas, püsi püsti ja square, esinurk, võitluslik keskendunud, maski taga ekstratähelepanu, vabaka juhendamine)
Rainieri mainis pärast trenni muuhulgas, et me mängime Raimontsiga ses suhtes erinevalt, et ma lähen rohkem mööda läinud pallidele järgi, ja arvas ka, et sellistel juhtudel on väljakumeestel suuremad šanssid - ei tea, ma arvan, et see on kahe (ja rohkema) otsaga asi.
Ebameeldivaim värav oli lõpupoole üks Kaido suht keskelt 1-1 tulek, ootasin zorrot (mõni mint tagasi oli just ebaõnnestunult üritanud u samalt positsioonilt) ja vastutumineku pealt nagu püüdsin väikse maastlahti hüppega oma asendit paremaks muuta, kuid ta lõi just õhkutõusmise hetkel mu alt läbi...
Kokuvõttes õhtu lõpuks seis 15:11 mulle. Esimest korda peale seda, kui hakkasime vast kuu tagasi tegema kolmapäeviti 10ni geime, ei jõutud teise geimi lõpuni, tähendab, vv-d olid head :)