Järveotsa 28.11.12

Eelnevalt kodus hulk videosid, teooriat ka, aga pallidega oli näha, et pole särtsu, ja ikkagi ei üritanud eriti pikalt.
Kohapeal venituste ajal endisel suht uimo (spurdid ei tulnud ka ikka meelde), taustaks tsill positiivne olek.
Soojendusvisete ajal tundusid uued roosad pallid kuidagi er raskesti nähtavad.
Bullititõrjed õnnestusid ebanormaalselt alla 50%liselt.

Mängust kujunes üsna huvitav kogemus:
olek siis suht uimane ja kuskilt polnud energiat lisaks tulemas, aga refleksiseivid ja nevergivap tegid  flõuaatiliselt kuskil taustal omaette tööd + lisaks toimis ootamatult edukas "mitteortodoksne" idee - uimase oleku kiuste viia põhipositsioon natuke väravast ette-/väljapoole, et tekitada rohkem oma mängu tunnet.
Senine "ortodoksne" kehtinud arusaam oli olnud, et aktiivselt väljaspool tavapositsiooni seigelda võiks vaid juhul, kui olek on selline piisavalt "lennukas" - eile selgelt ei olnud selline.
Idee alged olid tõenäoliselt viimastel nädalatel peast läbi käinud järelduses, et enam kui kuu aja trennides suht pöhh-oleku taga on võitluslikkuse puudumine, mille üheks indikaatoriks on viimase aja trennides enam haiget mitte-saamine (erinevalt hooaja alguse trennidest), kuna ma ei läinud ründajate jalgade ja kaigastega ennastsalgavasse võitlusse...
Noja tegelt siis toimiski asi ka vastupidiselt, teinekord esimese korra tagajärg (seiklev-julge mäng) põhjustab ise esimese korra põhjust (kiiret olekut) :)
Oli palju löökidele vastu minekut; palju ründajatele jalgadesse, nende palli poole liikumisele ette, kui ise mängust välja mängitud siis kohe edasi järelsituatsiooni kargamist; lõpuks nii et u pooled väravad kõvast tõrje ripsust sisse.

Muuseas "eksperimenteerisin" sellega, et elasin R-i tõrjetele kaasa - olin vv-i poolt.
Oma ründajate poolt olin ka muidugi, aga väh. sama palju plaksutasin vastasvv-i õnnestumiste peale.
Tundus nagu oleks see minugi olekule positiivselt mõjunud - kogu aeg polnud meeles nii teha, aga kui suhtumine oli selline, siis tundus endagi vv-olek parem ja mäng õnnestunum.
Ja võitluslikkust see maha ei võtnud!

Kokkuvõttes asi/süsteem imelikul-imelisel kombel toimis.
Imelikul-imelisel kombel võis trenniga rahule jääda.

Roy vs van Helsing jäi 3:1, +9.
 
Trenni algus: +6:40(122)

Keilas 18.11.12 vs Viskoosa

Võitsime 11:4 (3:1/4:1/4:2), visked väravale 50:31 , Raimonts väravas, Jäx 3+4, Kosonen 3+3, Sillu 3+0.
Kuigi R-i veel mitte päris lahkunud haiguse pärast oli väikseid kahtlusi, läksime kohale plaaniga, et R väravas. Mul oli soojenduse ajal eriti suurte aukudega šveitsi juustu tunne, niiet ei jäänud mingit kahtlust, kes alustab. Viskoosa oli kardetust mannetum (enne eilset oli neil 3st 3 võitu). Jäime küll kohe alguses 0:1 taha, aga üsna pea oli näha, et meie mäng toimis oluliselt paremini, ja teisest kolmandikust alates käis juba vormistamine. R-l tööd oli, aga põhi äkshn käis ikka vastase värava all. Mul püsis kogu mängu hämmastav böhh... Sain küll positiivse "fännielamuse", aga ka igast värava järel väljakule õnnitlema "tormamisest" oli näha, kui vähe "laksu" oli sees.

Järveotsa 14.11.12

Paari asjaga võiks rahule jääda, aga üldiselt oli selline uimase olekuga tujutu vv-mine. Olin 10 päeva põlve puhanud, R tuli samuti peale väikest pausi veel poolhaiglaselt peale. Meie vahel jäi lõpuks väravatepoolest viiki, geimidega 2,5:2 mulle.
Kodus proovisin eelnevalt natuke palle, kohapeal er sooja ei teinud, ja olek oli selline väikse viitega - ngu ja võitluslikkus olid justkui kohal, aga natuke pikavõitu toimega. Alguses tuli kohe 4st viskest 3 taha. Flow tõrjete osakond isegi töötas seal kuskil omaette kohati üsna hästi, er hästi töötas väravaette söötude käega vahelt lõikamine - väh 5 sellist tõrjet tegin küll, kui tavaline trenni jooksul vast 1-2 (vbl oli see kord neid sööte rohkem kui tavaliselt). Kuskil mängu keskel sundisin end ärksamalt mängima, pisut ehk õnnestus ka. Enne trenni oli plaan tegeleda peale palli kätte saamist "püsti-sööt/petteliigutus(-sööt) - pisut toimis, aga jätkata harjutamist. Põlv pidas kuni u 10-15 min enne lõppu hakkas natuke tunda andma, er seganud, ja mängisin lõpuni ära.
Kui enne trenni tunned, et mingi uimo etc olek, siis tegutseda selle vastu, võtta midagi ette!

Liigamäng Keilas vs Jäneda 04.11.12

Hooaja esimene mäng, alguses keskmisest parem vv-olek, mille tõmbas lõpuks alla vigastusega mäng, ning tuli raske 8:7 võit, mille lõpuks koju tõi Raimonts.  Kolmandikud 1:0/4:4/3:3, pealevisked 34:38 vastasele. Mul 29-st 23 tõrjet, R-l 9st 8. Jõudsime mängu keskpaigaks 5:1 eduseisu, III 6.min jäime aga 5:6 taha. Alates II mängisin progresseeruva vasaku põlve valuga, ning natuke enne viimase kolmandiku keskpaika, kui valu muutus juba teravaks ja tõsiselt liikumist häirivaks, tegime Raimontsiga vahetuse - seis oli siis 6:6. Õnneks sai Raimonts pingelises situatsioonis sissetulemise järel kohanemisega hästi hakkama, tegi korralikke seive ja saime närviliste lõpuminutite järel võidu kätte.

Mängueelne ettevalmistus kujunes plaanipäraseks. Mõlemad 2 eelnevat ööd magasin korralikult pea 8h. Eelnevatel päevadel õigel lainel olemise tekitamiseks videod ja teooria. Mängu eelõhtu õllene, et ei tekiks ülemõtlemist. Mängu hommikul 3ainsus rõhuga videotel (palliharjutusi ainult nii palju, et sain selgeks: füüsiline olek on õige (koordinatsioon, reaktsioon, järelreaktsioon, NeverGiveUp töötasid hästi)), lisamaitseks muss. Mängule sõitsin üksi koos dnb-ga. Kohal olin 1,5h enne mängu. Kohapeal tavapärane mängueelne rutiin, hea tunne jätkus. R ütles, et tal ka päris hea valmisolek, aga läksime ikkagi minuga alguses peale. Vasakul põlvel oli tunda väikest kihelust ning hoiatasin Raimontsi, et vbl ei vea lõpuni välja. Ja nii oligi. I kolmandik oli normull, II kolmandikul hakkas valu juba tunda andma ja võib spekuleerida, et ilma valuta, algusteravusega, oleks 3st taha tulnud väravast väh 1 ära võtnud (kokku teisel  4 taha) : bullitit ei tõrjunud omas elemendis (agressiivse meelestatusega), tüüp tuli palliga ülbelt väga lähedale, ning tavaliselt oleksin sellise asja suht suure tõenäosusega jalarünnakuga õnnestunult ära karistanud, nüüd aga lõpuks küljele pete, sain küll keha ette maha, aga lõi üle minu ära sisse; üks pall lendas mäsust kaarega üle minu väravasse, automaatrefleksiga oleks võinud selle tõrjuda, reaktsioon oli minimaalse viitega, kuid piisava viitega, et lõin pikali olles langeva palli jalgadega juba värava seest ära; kolmandal korral läks pall löögile vastu liikunud minu jalast napilt mööda sööduks taga posti ette jooksnud vastase labale - pisut paremast reaktsioonist oleks pidanud piisama söödu katkestamiseks. Kolmandal kolmandikul läksin juba valusa põlvega peale, R arvas, et ei hakka eduseisus vv-i vahetama, aga kolmandiku 7.-8. minutiks oli valu juba selgelt mängu segav, ning signaliseerisin R-le vahetust.

Kokkuvõttes segaseid tundeid tekitanud mäng. Võit oli muidugi magus ja asja juures kõige tähtsam, aga mu vigaselt mängimine oleks võinud meile ka halvasti lõppeda.

Järveotsa 31.10.12

Et selline tsükkel nüüd siis...  Juba 2 nädalat pole trennides seda õiget tunnet olnud - erinevalt eelnevatest nädalatest, kui just vastupidi, iga kord oli see õige äks sees. Uneprobleemi eile nagu polnud. Kodune 3ainsusrutiin toimus ka suht korralikult, aga palliharjutustest oli näha, et märgatava prossa võrra on tegutsemisest teravust puudu. Mingi pealaialiotsassündroom viimasel ajal. Kohapeal oli soojendusvõimlemine jälle üsna kaootiline, sest mõte tegeles põlvekatega. Lõpuks pidin jälle vahetult enne trenni tegelema nende ümberorganiseerimisega, paksud kummid põlvekataskutes tegid asja liiga kõrgeks-ebastabiilseks. Õnneks oli see vähendamine põlvede jaoks enam-vähem ok - vaid kohati käis põlvest läbi väike tuikav valu. Aga jah, õiget tunnet ei saanudki kätte, kuigi soojendusvisete ja -bullitite ajal oli nii enamvähem ok olek ("pealaiali" siiski tuntav). Kusjuures enne platsile minekut võtsin prooviks (see hooaeg polnud veel proovinud) sisse tuubi nutrendi ning selle mõju jäi täiesti märkamatuks. Vot see kord oleks pidanud vbl tegema "äratuseks" mõned kiirendused...
Mäng ise oli mu jaoks sellise kindla kahte auku mustriga. Pooled väravad ladus mulle taha "ebastandardse" tehnikaga Kosonen, ülejäänud väravatest tuli suurem osa (3-4) maski tagant visetest. Iseloomulik oli ka, et värvast nii palju välja ei kippunud, kui oktoobri esimese poole "õige oleku" trennides. Raimontsilgi pold nagu teisel pool erilist hüperdraivi peal ja lõpuks jäi seis meie vahel väravatega vist +2 mulle, geimid võitis R 2,5:1,5.